Thursday, May 10, 2018

Mary Gentle'i "Ash: A Secret History"

1120. lehekülje paksune science-fantasy elementidega alternatiivajalooks liigituv telliskiviromaan on USA-s ilmunud nelja romaanina. Neist kolme esimest on Hargla Baasis arvustanud, ent tervikul kujul on see romaan (või romaanitetraloogia) Baasi arvustajatest seni puutumata jäänud, nii et esmaarvustajana pean siin mõnevõrra ka teose sisu tutvustama.

Tegu on raamjutustusega. 20.-21. sajandi vahetusel kirjutab üks Inglise ajaloolane raamatut Ashist, 15. sajandi Euroopas tegutsenud naissoost palgasõdurite pealikust. Ash on justkui äraspidine versioon Jeanne d'Arcist - nais-väepealik, kes kuulis hääli, mis teda juhendasid ja kelle elu lõpp saabus samuti varakult - 20-aastaselt 1477. aastal Nancy lahingus, milles hukkus ka viimane Burgundia hertsog Charles Südi ning mis tegi jõuka Burgundia hertsogkonna iseolemisele jäädava lõpu. Erinevalt patriootlikust Orleansi Neitsist võitleb Ash palgasõdurina nende eest, kes talle ja ta eraarmeele paremini maksavad ning ka neitsilikkusest on ta üsna kaugel, kuna leidlapsena palgasõdurite laagris üleskasvamine on ta kõikvõimalike kuritarvituste ohvriks muutnud.

Mingil hetkel hakkab Ashi elulugu uuriva ajaloolase uuritav ladinakeelne käsikiri kuidagi imelikuks muutuma. Lõpptulemusena selgub, et käsikiri pärineb paralleelsest universumist, kus ajalugu kulges teisiti. Selles maailmas pole araablased ega islam jõudnud kunagi Egiptusest lääne poole ja 15. sajandi Põhja-Aafrikas asub läänegootide riik pealinnaga Kartaagos (reaalses ajaloos valitsesid läänegoodid Rooma impeeriumi langemise järgsel ajastul küll Hispaaniat, ent kadusid ajaloo areenilt juba 8. sajandil, Põhja-Aafrikasse jõudsid aga nende sugulasrahvas vandaalid. Gentle'i romaanis kirjeldatud Kartaago pole seejuures see kuulus linn, mille hävitasid roomlased, vaid hiljem roomlaste poolt samasse kohta ehitatud uus linn). Kartaago kultuuris on põimunud idagermaani-, rooma- ja araabiapärased elemendid, usuna tunnistatakse seal ariaanlust (4.-7. sajandil levinud kristlikku usulahku, mis oli teatud määral islami eeskujuks). Tegu on sünge ja pentsiku kohaga, kus ei paista kunagi päike ning kus kasutatakse erinevatel otstarvetel golemeid ning muid veidraid poolmaagilisi seadeldisi. Ühel hetkel toimub läänegootide sissetung Euroopasse, samal ajal kustub Euroopa taeva kohal (v.a. Burgundia hertsogkonnas) päike ja hakkavad valitsema jääajale omased kliimatingimused. Ash aga satub oma palgasõdurite kambaga läänegootide sissetungi keskmesse...

Ashi elulugu uuriv ajaloolane kahtlustab algul, et 15. sajandi Põhja-Aafrikas võis tõesti olla mingi varakeskajast säilinud läänegootide asundus, mille hilisem ajalugu on mingil põhjusel maha vaikinud ja mille asukate väike rüüsteretk Euroopasse on käsikirjas tohutult suureks puhutud. Järgneb arheoloogiline ekspeditsioon Tuneesiasse, mille käigus selgub, et vanades käsikirjades kirjeldatud paralleelmaailm hakkab jõuliselt meie maailma sisse tungima - väljakaevamistel leitakse golemeid ja läänegootide "superarvuteid". Kogu lugu hakkab järjest kummalisemaks muutuma... (Huvitaval kombel on arheoloogiliste uuringute ala ehk Põhja-Aafrikat ja Lähis-Ida laiemalt nimetatud lakkamatute sõdade, poliitilise ebastabiilsuse ning terrorismi pesaks - romaani kirjutamisaega arvestades on see isegi mõnevõrra prohvetlik.)

Teatud määral võib romaani liigitada sellise fantasy alamžanri nagu grimdark alla. Teos on üsna sünge ja nõrgema närvikavaga lugejatel tasuks sellest ilmselt eemale hoida-lisaks vägivallale leidub siin kõiksugu seksuaalperverssuste kirjeldusi ja laps-Ashi üleelamised palgasõdurite laagris on lausa kenderliku detailsusega edasi antud. Samas ei kujuta Gentle (erinevalt näiteks Abercrombie'st) oma tegelasi mingite sadistlike värdjatena, tegu on lihtsalt omalaadsete moraalipõhimõtetega karmi elu elavate inimestega. Vägivallale ja süngusele lisanduvad kohati situatsioonikoomikale omased elemendid, muutes Ashi ning ta kambajõmmide seiklemise Euroopa lahingutandritel omalaadseks julmaks ning frivoolseks, ent samas kuidagi lapselikult süütuks-lõbusaks koomiliseks ooperiks. Selline stiil torkab eriti silma romaani esimeses pooles ja nii mitmedki tegelaskujud (nagu palgasõdurite arst, kes on tegelikult meheks maskeerunud lesbiline naine või ülbe, ent sisimas argpükslik rüütel, kellega Ashi naituma sunnitakse) aitavad seda veriste lahingute ning muude koledate sündmuste taustal toimuvat lõbusat komejandimeeleolu hoida. Lõpupoole hakkab teos küll mõnevõrra venima (ma tõesti ei tea, miks peaks näiteks detailselt kirjeldama 15. sajandi jõuluetendust) ja ka kirjeldatud eriomasest stiilist ei jää enam palju järele.

Kokkuvõttes: romaani idee on hea ja kirjeldatud alternatiivajalooline maailm päris huvitav. Samas, maksimumhinnet ma sellele raamatule anda ei taha-kohati kippus ikka liiga venima ja näib, et nii paksu raamatu kirjutamine käis autorile kohati nii kompositsiooniliselt kui ühtlase stiili hoidmise osas üle jõu. Lõpplahenduski oli kummaline, ehkki vähemalt mitte ettearvatav.

Hindeks siis "4+". Lisaks nõrganärvilistele/kaunishingedele peaksid sellest teosest ilmselt eemale hoidma need, keda keskaja ajalugu ei huvita või kes pakse telliskiviromaane ei seedi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

No comments:

Post a Comment