Maniakkide Tänava "Haualkäik"
Põgus pilguheit "Mehitamata inimestes" kirjeldatud düstoopilisse tulevikumaailma, mis sedapuhku on keskendunud Virumaa radioaktiivses tsoonis toimuvale. "Haualkäigu" tegevusmaailma mõistmiseks peaks lugeja olema tuttav "Mehitamata inimestega", kus seda maailma põhjalikumalt lahti seletatakse. Käesolevas loos on ka rohkelt vihjeid Strugatskite "Väljasõidule roheluses".
Loo sünge õhustik on mõnusalt kirja pandud, ent süžee jääb kuidagi episoodiliseks ja väheütlevaks, nii et maksimumhinnet ei tahaks panna.
Indrek Hargla "Õed"
Triinu Merese "Nahk"
Heinrich Weinbergi "Vihma seitse nime"
Olen Weinbergi tekstidest varem lugenud "Täheajas" ilmunud juttu "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?" "Vihma seitsmel nime" tegevus toimub mainitud looga samas maailmas, täpsemalt Yellowstone`i-nimelisel koloniaalplaneedil. Lühiromaan on ka suhteliselt sarnases stiilis välja peetud-ökoloogilistele ja bioloogistele teemadele keskendunud teaduslik fantastika, kus suhteliselt rahulikus tempos toimuva sündmustiku käigus lugejale tegevusmaailma avatakse.
"Vihma seitsme nime" tegevus leiab aset Harjaks kutsutud niiskes, ebatervisliku kliimaga ja kõikvõimalikke veidraid eluvorme täis Yellowstone`i Põhjamandri mägipiirkonnas, mis inimeste koloonia keskuseks olevat kuiva kliimaga mandrit veega varustab. Harja elanikkonna moodustavad kohalikes tingimustes ellu jääda suutnud karastunud inimesed, kelle hulgas on palju karistuseks Harjale saadetud sunnitöölisi ja keda tuntakse Vihmarahva nime all. Ühel hetkel süüdistavad kroonilise veepuuduse all kannatava koloonia poliitikud Vihmarahvast veevarustusega koonerdamises ja saadavad sõjaväe Harjal asuvaid veevarustusjaamu üle võtma...
Kui "Sipelgalõvi" oli pigem selline kõva keskmine tekst, siis "Vihma seitse nime" äratas minus Weinbergi loomingu vastu täiendavat huvi. Arvan, et lähitulevikus võib autori omanäoline looming Eesti ulmes päris olulist rolli mängida. Ma ei hakka siin arutama, kui loogiline on lühiromaani sündmustik ja kas tehnoloogilise tsivilisatsiooni tingimustes on ühe planeedi piirides selline valesid otsuseid põhjustav informatsiooniikaldus võimalik või mitte... minu arvamust tekstist see ei muuda.
Veidi tahaks iriseda epiloogi kallal-kisub ülemäära pisarakiskumiseks ja lühiromaani kiirem lõpp ilma selleta oleks efektsem olnud ("Sipelgalõvist" jäi samuti mulje, et autoril on soov ilmtingimata teksti lõpus otsad kokku sõlmida ja kirjeldada, mis tegelastest pärast loo lõppu edasi sai-terviku seisukohast ei pruugi see parim mõte olla).
Hindeks kokku "5-".
Krafinna "Kirsipuu valvur"
Looduskauge steriilne düstoopia ja sellele vastanduv idealiseeritud pastoraalne idüll-selline kombinatsioon näib viimastel aastatel Eesti ulmes suhteliselt levinud olevat. Jaaksi "Varjutaimede" laadis moraliseerimiseks siin ei lähe, küll aga tuuakse lisaks düstoopilisele SFile sisse müstikaelement.
Ega rohkem kommenteerida ei tahakski-lugu on lühike ja võrgus täiesti vabalt kättesaadav. Pastoraalne melanhoolia pole kahjuks mitte mingist otsast mulle sobiv teema ja seda peegeldab ka hinne.
Osvald Soobli "Väikeses majas raudtee ääres"
Loo tegevus toimub samas maailmas, kus mitmetel teistel autori lugudel, sealhulgas ulmejutuvõistluse võitnud lool "Aahe oma". Ehk siis see kummaline alternatiivreaalsus (või kauge postapokalüptiline tulevik?) kus meie planeeti asustavad lisaks inimestele veel mitu mõistuslikku liiki nagu hiidkärbid ja kolmemeetrised karvased elukad, keda tuntakse kattide nime all.
Kui "Aahe oma" kirjeldas seda maailma mingis industrialiseerimiseelses arengufaasis, siis "Väikeses majas raudtee ääres" on tegevusmaailm jõudnud mingisse tuumapungilikku arengufaasi-planeetidevahelised mehitatud lennud, lennukid, termotuumajõul töötavad rongid, samas meenutavad üldine õhustik ja igapäevane elu kõige rohkem 20. sajandit. Loo peategelaseks on poolmetsikutelt põhjaaladelt pärit laanekatt Limu, kes suundub hiidkärpide kontrollitud ja valdavalt inimeste poolt asustatud linna oma armsamat otsima...
Mingitpidi meenutab see lugu vägagi Tiit Tarlapi loomingut-ja seda hoolimata sellest, et Soobli kummalised karvased elukad kuuluvad justkui hoopis teise maailma kui Tarlapi loomingu küünilised ning kibestunud kangelased. Nimelt on "Väikeses majas raudtee ääres" lisaks tuumapungilikule õhustikule olulisel kohal ka "mädanenud tsivilisatsiooni"-teemalised arutlused. Õnneks pole Soobel erinevalt Tarlapist mingi ludiit ja kibestunud lipsuvihkamiseni ei jõua.
Üldiselt päris sümpaatne lugu, aga midagi jäi nagu puudu, et maksimumhinnet panna.
J. J. Metsavana "Ajukaabe"
Küberpunklugu narkomaanist häkkerist, kes oma isiksusest digitaalseid koopiaid teeb ja neid virtuaalreaalsuses orjama sunnib. Korra lugeda kõlbas küll.
Bix Pokupoja "Mamma"
Paras absurdne jama.
Martin Kirotari "Uus algus"
Küberpungiliku õhustikuga loo plusspooleks on kahtlemata tuleviku-Eesti õhustik (tegevuskohana võis ära tunda Tallinna, ehkki seda otseselt nimetatud polnud). Eks see maailm kohati veidi pealiskaudseks ja visandlikuks jäi, aga iseenesest on selliseid tehnokraatliku ning veidi düstoopilise tuleviku-Eesti kirjeldusi, kus pole grammigi moraliseerimist ega muud hala, puhas rõõm lugeda.
Lugu ise oli ehk veidi liiga kiirevõitu tegevusega ja meenutas ülemäära mingit Hollywoodi ulmemärulit või Jaapani küberpunk-animet. Veidi riivas silma sõna "koroner" loo alguses-tegu on ju ikkagi Eesti-teemalise looga, ehkki räägib tulevikumaailmast, kus ehk ametinimetused võivad muutunud olla.
Loo hindeks "4-".
No comments:
Post a Comment