"Peeglitants" on Miles Vorkosigani-sarja seniloetud teostest kõige mahukam ja mitmeplaanilisem. Romaani süžeest on eelarvustajad juba piisavalt rääkinud, küll aga tasuks mainida Bujoldi omapärast stiili-autor võib lühikese ajaga libiseda veristelt lahingu- ja piinamistseenidelt naiselikele "pehmetele teemadele"-ning vastupidi.
"Peeglitantsu" peategelased Miles ja Mark on "keskmise inimese" mõttes parajad ebardid ja lisaks nendega seonduvale on romaanis palju muudki transhumanistlikku, "inimeseks olemise" piiri kompavat elementi-kõikvõimalikud kloonid, ajusiirdamise läbi teinud kurjamid jne. Lisaks kosmosesõja-teemale ongi "Peeglitantsus" tugevalt esindatud meditsiinilised ja psühholoogilised teemad. Eriti tuleks autorit kiita Marki tegelaskuju loomise eest-psühholoogiliselt niivõrd komplitseeritud (ja seejuures usutavalt mõjuvaid) tegelasi leiab ulmekirjandusest harva. Mis puutub tulevikutehnika kirjeldustesse, siis nagu eelarvustajadki on maininud, mõjuvad need romaanis veidi lihtsakoeliste ja aegunutena-selle 21 aasta jooksul on tehnika ikka kõvasti edasi arenenud.
Kohati hakkab romaani sündmustik küll veidi venima, ent hinde osas otsustasin lõppkokkuvõttes ikkagi "5" kasuks. Nii Bujoldi stiil, romaani ootamatud süžeekäänakud kui ka selle psühholoogiline ja transhumanistlik külg mõjuvad igati sümpaatsetena.
Tõlke üle muidu väga ei viriseks, ent tõlkija oleks siiski võinud endale selgeks teha, et eesti keeleruumis on Cervantese klassikalise romaani peategelane tuntud Don Quijote, mitte Don Quixote nime all.
No comments:
Post a Comment