Triloogia kolmandas romaanis satub Moorcocki (sedapuhku kirjaniku enda, mitte ta fiktiivse vanaisa) kätte "Ajanomaad" Bastable`i järjekordne käsikiri. Bastable ei pääsenud Musta Attila maailmast lahkudes ikkagi oma koju, vaid sattus järjekordsesse aurupungilikku alternatiivreaalsusse. Teatud määral meenutab see maailm "Õhusõjapealikus" kirjeldatut ja on ka märksa realistlikum ning usutavam kui "Maismaa leviaatani" tegevusmaailm. I maailmasõda pole toimunud ja õhutranspordiks kasutatakse laialdaselt tsepeliine. Ent rahust ja stabiilsusest on see maailm kaugel, aasta on 1941 ning Kagu-Aasias seiklev Bastable satub ootamatult sõjakeerisesse, kui hiina natsionalistide poolt Hiroshimale tehtud tuumarünnakust raevunud jaapanlased alustavad sõda Euroopa päritolu koloniaalvõimude vastu Aasias. Jaapani õhulaevastik teeb maatasa Briti Singapuri (ilmne vihje Singapuri lahingule II maailmasõjas), kus ka Bastable`il on sel hetkel ebaõnn viibida. Pärast rohkeid seiklusi India ookeani piirkonnas satub ta lõpuks jaapanlaste kätte vangi, ent põgeneb vangilaagrist Venemaale, mis on samuti Jaapaniga sõjas, kus asub teenima kohalikus õhulaevastikus.
Venemaa on selles maailmas kõrgelt arenenud ja suhteliselt normaalne riik. 1905. aasta revolutsioon on lõppenud edukalt ja toonud võimule Kerenski valitsuse, mis püsib võimul ka 1941. aastal. Siiski on tegu suure impeeriumiga, mille valdused ulatuvad koguni Kesk-Euroopani, Tšehhi aladeni. Lisaks jaapanlastele ohustab Vene riiki paraku ka kasakate mäss, kes on 1905. aastal Kerenski võimule aidanud, ent leiavad, et too pole neid pärast seda piisavalt õiglaselt kohelnud. Mässuliste kasakate eesotsas seisab endine Gruusia preester, "Terastsaar" Džugašvili, kes varjab oma nägu teraskiivriga ja ühendab oma kasakatearmee ideoloogias õigeusu radikaalse slavofiilse sotsialismiga, mis vastandub Kerenski valitsuse mõõdukamale läänemeelsele sotsialismile. Õhulaev, millel Bastable teenib, kaaperdatakse Džugašvili liitlase poolt, kelleks osutub tema varasem tuttav Jaapani vangilaagrist, ukrainlasest anarhist Nestor Mahno...
Romaani sisukokkuvõte kõlab äärmiselt huvitavalt, samas selgub lugedes, et tal on õige mitmeid puudusi. Esiteks kipub romaani esimene, Lõuna-Aasias tomuva tegevusega pool veidi venima, eriti just see osa, kus Bastable passib sõja tõttu muust maailmast ära lõigatud ja ka "Õhusõjapealikust" tuntud Rowe`i saarel India ookeanis. Kui romaan on nagunii äärmiselt õhuke, riivavad igasugused venimised seda teravamalt silma. Teiseks Venemaa ja sealsete elanike kirjeldused-Moorcocki nägemuses ei erine Ida-Euroopa ning Kaukaasia rahvad oma olemise või jutuga kuigivõrd inglastest. Mõned episoodid olid eriti tobedad-näiteks koht, kus Džugašvili norib mässuliste söömingul Mahno anarhistliku mõtteviisi kallal, Mahno teatab ühel hetkel, et "Vabandust, näib, et ma ei saa oma einet nautida" ja lahkub söömingult-väljapeetud käitumine, mis toob pigem silme ette Briti härrasmeeste klubi. Teiseks kummaliseks kohaks oli stseen, kus Bastable`i ülemus Vene õhulaeval räägib alluvatega "venelastele omase vastutulelikkusega" inglise keeles, et Bastable ka ikka aru saaks...
Samas, ega romaan iseenesest ju paha polnudki ja lõpplahendus mulle meeldis. Kahtlemata on positiivne ka see, et triloogia kolmandas romaanis on Moorcock lõpetanud surnud hobuste (ehk siis kolonialismi ja rassismi) peksmise ning asunud lahkama sotsialismi ja anarhismi puudutavaid teemasid. ("Koloniaalvõimu kriitika" mõjub tänapäeval lugedes tõesti peaaegu sama anakronistlikult kui näiteks "kriitika aadli ja vaimulike eesõiguste ning seisusevahede suhtes"). Hea idee oli ka see, et igas maailmas kasutatakse esimesena tuumarelva just Hiroshima vastu, ent igal pool erinevatel asjaoludel.
Triloogia kokkuvõtteks: idee on veidi parem kui teostus, usun, et mõni teine kirjanik oleks sarnase idee põhjal midagi märksa vägevamat kirjutanud. Moorcocki stiil on kohati rabe, hüplik ja teemakäsitlus väga Briti-keskne-usun, et vihjed Singapuri ründamisele (Briti vägede suurim katastroof II maailmasõjas) või erinevatele kohtadele Londonis ei ütleks enamikule Eesti lugejatest suurt midagi.
No comments:
Post a Comment