21. sajandi lõpus tabavad maailma sotsiaalsed rahutused, mis tsivilisatsiooni kaosesse paiskavad. Romaani minategelaseks on (Tarlapi loomingule omaselt) poolfiktiivses ja täpsustamata riigis elav ajaloolane Ivor Rennik, kes Tsitadelliks kutsutud elitaarse ning turvalise linnaosa elanikuna mässust algul puutumata jääb. Tsitadellis on ta seotud salajase projektiga-nimelt kuulub ta nende väheste inimeste hulka, keda on võimalik panna oma teadvuses peituvaid esivanemate mälestusi spetsiaalse tehnoloogia abil uuesti läbi elama. Kui maailma haarab kaos, suundub ta Tsitadelli löömameeste eskordi saatel oma peret päästma, ent avastab, et nood on märatsejate ohvriks langenud. Küll aga õnnestub tal tuua tsitadelli salapärane mässajate käest hädavaevu pääsenud ja samuti pere kaotanud tütarlaps Lenna, kes väidab, et oli Ivori rahutustes hukkunud noorema õe kooliõde. Et Tsitadellis pole ruumi kõigi põgenejate jaoks, vormistatakse Ivori ja Lenna vahel viimase elu päästmiseks fiktiivne abielu. Elu kokkuvariseva tsivilisatsiooni viimases kantsis aga muutub järjest paranoilisemaks...
Tarlapi näol on tegu hea sotsiaalkriitiliste sugemetega seiklusulme-autoriga, ent tõsisem sotsiaalne teaduslik fantastika ei paista tal hästi välja kukkuvat. Ühiskonnakriitikat, millega oleme juba autori varasemast loomingust tuttavad(tsivilisatsioon tervikuna, eriti aga kapitalistid ja kohustus lipsu/ülikonda kanda on pahad-pahad asjad) on siin kõvasti, ent see mõjub ülepingutatuna ja kipub loo enda varju jätma. Pikad vahepalad, milles kirjeldatakse Ivori rännakuid fiktiivsesse muinasaegsesse Ungelinna tsivilisatsiooni koidikul, meenutavad Hargla "Vabaduse kõrgeimat määra", keskaja asemel kirjeldatakse küll muinasaega. (Muide, Ungelinna asukate kohta oli öeldud kord "ungelased", siis jälle "ungelapsed"). See osa mõjus väga kuivalt ja moraliseerivalt, samuti on ju teada, et erinevalt marksistlik-leninistlikus ajalookäsitluses kirjapandust said paljud muistsed tsivilisatsioonid ka ilma orjapidamiseta läbi...
Erinevalt näiteks puhtalt tuumapungiliku õhustikuga "Roheliste lippude reservaadist" mainitakse siin teoses ka internetti ja mobiiltelefone, lugu kisub üldse kuidagi väga päevakajaliseks ning sotsiaalkriitiliseks, võib leida ka vihjeid tänapäeva Eestile. Autori seisukohtadega tuleb paraku paljudes küsimustes nõustuda, ent romaanivormis on seda kõike mõnevõrra tüütu ja väsitav lugeda. Samuti tekib tunne, et viimasel ajal äärmiselt produktiivsel autoril on tõsine oht end kordama hakata.
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/Andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=83173
No comments:
Post a Comment