Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Hääbuv linn"

Pea kümme aastat pärast Vikerkaares ilmunud katkendi lugemist õnnestus mul lõpuks ka terve romaan läbi lugeda. Täitsa huvitav raamat, ehkki minu lemmikuks Strugatskite loomingus jääb ikkagi "Asustatud saar". "Hääbuva linna" puhul näib, et tegu pole niivõrd žanriulme kui sümbolismi, sürrealismi, absurdi või millegi muu taolisega.

Ajalugu teeb huvitavaid trikke. Nõukogude Liidu võimust Eestis on möödas vaid 21 aastat ja uduse lapsepõlvemälestusena mäletan Gorbatšovi valitsusaega minagi. Ometi on elu selle lühikese perioodiga nii tundmatuseni muutunud, et eelmisel sajandil eksisteerinud suuriigi elu teemalisi vihjeid sisaldav teos vajab hobuseannust joonealuseid märkusi. Meenub Vana-Egiptuse "Sinuhe jutustuse" eestikeelne tõlge, kus kommentaare kirjeldatu mõistmiseks oli kordades rohkem kui teksti ennast, ent see tekst pärineb tuhandete aastate tagusest Egiptusest, mitte paarikümne aasta eest peaaegu siitsamast. Tõlkija on siinjuures tublit tööd teinud, ehkki kohati ka üle soolanud-näiteks sõna "Wehrmacht" tähendust võiks piisavalt haritud lugeja, kes on selle raamatuni jõudnud, isegi teada. Siiski on joonealused märkused hädavajalikud nii meie põlvkonnale kui ka tulevastele põlvedele, kes seda raamatut loevad ja kelle jaoks mälestus Nõukogude Liidust paratamatult poolmüütilisse uttu mattub.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=315