Romaani võiks liigitada soft-alternatiivajalooks... soft selles mõttes, et erinevalt näiteks mõnedest Hargla tekstidest peaks käesolev raamat sobima ka ajaloost mittehuvitatud lugejatele.
Romaani äraspidises tegevusmaailmas on indiaanlased loonud tehnilise tsivilisatsiooni enne eurooplasi ja (vist?) kunagi varakeskajal Euroopasse tunginud. Romaani tegevusajaks on indiaani kolonistide riigid enamiku Euroopast omavahel ära jaganud ning mängivad "esimest viiulit" ka ülejäänud maailmas. Inglismaa kuulub asteekidele, Prantsusmaa mayadele, Venemaa irokeesidele jne. Valged on muudetud alamaks rassiks ja kontrollivad vaid Läänemere-äärseid maid hõlmavat Põhjala Liitu pealinnaga Tarbatus (!). Üldse mängivad eestlased Põhjala Liidu valitsemises suurt rolli. Indiaani riikide arengutase on jõudnud meie mõistes umbes 19. sajandi lõpu tasemele, Põhjala Liit aga jäänud suuresti keskaega pidama (rüütliseisus, külmrelvad ja indiaanlastelt hangitud musketid). Kohati meenutab Põhjala Liidu õhustik mingit veidrat kokteili keskaegsest Euroopast ja Metsikust Läänest.
Indiaani teadlaste hulgas on hüpotees paralleelmaailmade olemasolu kohta juba tükk aega olemas olnud, ja veidraid nägemusi nägeva Põhjala külapoisi Asko olemasolu ainult võimendab seda. Asko näeb nimelt nägemusi viibimisest Pariisi-nimelises suurlinnas, kui on ometi teada, et Pariis oli kõigest pisike küla, kuhu mayadest vallutajad Uus-Copani-nimelise suurlinna rajasid. Asko saatuse vastu hakkavad kiiresti huvi tundma nii teadlaste ja seltgeltnägijate rühmitused kui ka indiaani suurriikide luure. Romaani peategelaseks on indiaani-eesti segapäritolu Kallo, mõnevõrra Clint Eastwoodi filmikangelast meenutav mees, kes aitab dimensioonidevaheliste kontaktide loomise vastu huvi tundvat teadlaste rühmitust, lootes, et traditsiooniliste teadmiste taasväärtustamine aitab ka tehniliselt mahajäänud valgel rassil ellu jääda. Traditsiooniliste seiklusjutu reeglite järgi kõik siiski ei kulge, tegelikult on tegemis parajalt nukra raamatuga. Tarlapi teostest meenutab "Lõhestusjoon" oma meeleolult kõige rohkem "Kromanjoonlasi".
Romaani suurimaks miinuseks on indiaani ühiskonna kirjeldus. Kui jätta välja võõrapärased nimed, astmikpüramiidid ja viited indiaani religioonile, jääb teksti lugedes kohati mulje, nagu toimuks tegevus 19. sajandi Inglismaal või USA-s. Isegi tiitlid (doktor, professor jne) on analoogsed meie maailma omadega. Tehnoloogiline indiaani tsivilisatsioon peaks olema midagi totaalselt võõrast, erinedes läänemaailmast veelgi rohkem kui Hiina või Jaapan. Seda raamatut lugedes ei paista see aga üldse välja, mis langetabki hinde "4" peale. Eriti teravalt paistab see silma ehedate Põhjala Liidu kirjelduste kõrval.
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis: http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80644
No comments:
Post a Comment