Triloogia kolmandas köites on ulmeline element juba peaaegu olematu, aga see selleks.
Võrreldes kahe esimese osaga on "Hullud on hundid ja hullud on hagijad" veelgi verisem ja märksa küünilisem... Kohati on tunne, nagu loeks Abercrombiet. Üldse üks verisemaid raamatuid, mida pikema aja jooksul loetud, nõrganärvilistele ei soovitaks. Romaani sisuks on Rooma orjalaevalt põgenenud Ballimari arveteklaarimine saksidest vaenlastega, taustaks sakside ja jüütide invasioon Britanniasse, mida nõrgenenud Rooma impeerium enam kaitsta ei suuda. Ehk siis sama setting, mis kuningas Arthuri lugudes.
Kui Kusnetsi triloogia algas pigem kangelassaagana, siis kolmandaks köiteks on juba päris raske kellelegi tegelastest kaasa elada. Laipu koguneb hulgi, ent kellestki väga kahju ka pole. Meestegelased on skemaatilised traditsioonidesse takerdunud tapamasinad (vähemalt germaanlaste puhul) ja naistegelased iseseisva mõtlemisvõimeta lambad. See polnud mõeldud etteheitena, ilmselt oligi selline tegelaskujude kirjeldamine vajalik lakoonilis-küünilise meeleolu loomiseks, samuti käib ju jutt hoopis teisest aegruumist kui meie kaasaegne maailm. Ja paar viimast lehekülge tekitasid kummalise mõtte, et autor võiks ju käesolevale triloogiale samasuguse järg-triloogia kirjutada...
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79572
No comments:
Post a Comment