Ma ei suuda kuidagi panna maksimumhinnet teosele, mille läbilugemiseks kulub umbkaudu kaks kuud. Ma arvan, et veidi konsentreeritumalt (umbes kolm korda vähem mahukal kujul) olnuks parem lugemine, praegu läks kohati tüütuks ja hoolimata hoogsast tegevusest polnud just väga kaasahaarav.
Tegevusmaailmad, nagu edenistide Veskimehe loomingut meenutav utoopia või 16. sajandi Inglismaa pealt kopeeritud Norfolk, on kohati päris hästi üles ehitatud. Samuti on see elluärganud surnute teema kosmoseooperi põhiintriigina suhteliselt originaalne. Lalondel toimuv on rohkem splätter-õuduka kui kosmoseooperi moodi ja kurjadele jõududele jälile jõudev katoliku preester (kes veidi meenutab Kingi isa Callahani) ainult süvendab seda muljet.
Kas kunagi ka triloogia ülejäänuid köiteid loen, näitab aeg. "The Reality Dysfunction" igatahes saab minult nelja miinusega.
Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=13791
No comments:
Post a Comment