Digital Nerdland

Roger Zelazny "Varjude rüütel"

2012-01-07T22:25:00.003+02:00

Eelarvustajad on kõik juba öelnud-romaan on segasevõitu, tegevus keeruline jälgida, ja kui lugeda pikka aega pärast eelmist osa, pole sellest enam suurt midagi meeles, tegevus aga jätkub täpselt sama koha pealt.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=8435

Arthur C. Clarke'i "Comarre'i lõvi"

2011-12-21T21:07:00.003+02:00

Minu meelest üks parimaid loetud Clarke`i tekste ("Linn ja tähed" on parem, "Kauge Maa laulud" meeldis mulle ka). Siin on sellist eksootilis-unistavat õhustikku, mis esineb osades Clarke`i kaugtuleviku-ainelistes teostes, muutes need lummavaks. Lisaks veel tänapäeval omapäraselt mõjuv tuumapungilik stiil. (Ei saa aru, miks aurupunki peetakse lahedaks, 20. sajandi keskpaiga ulmet aga lootuselt kopitanuks, ehkki mõlemad jätavad tänapäeval retrofuturistliku mulje-esimene küll taotluslikult, teine mitte).

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=4114

Siim Veskimehe "Ennesõjaaegne kullakarva"

2011-12-19T22:40:00.002+02:00

See romaan alustab "Kuu ordu" eellugu. Aastal 2061 on Kuu ordu alustanud lähikosmose hõivamist... nende kontrolli all on ka Madagaskar. Keelatud tehnoloogiaid arendav ja igasugustele seadustele sülitav salaühing on muidugi pinnuks silmas maistele suurvõimudele. Nii kirjeldabki romaan sündmusi, mis viivad järjest lähemale USA ja India ühendatud armeede sõjakäigule Kuu ordu vastu. (Pealkiri, muide, on ikka ehtne lausemonstrum-miks mitte "Sõjaeelne kullakarva"?-ent ju see siis oli taotluslik).

Romaan on nii tüüpiline Veskimehe tekst, kui vähegi olla saab, autorile omaste plusside ja miinustega. Need, kellele Veskimehe stiil ei meeldi, võiksid teosest küll eemale hoida. Siit ka üks etteheiteid-erinevalt näiteks Harglast ja Tarlapist kirjutab Veskimees täpselt samamoodi, nagu kümme aastat tagasi.

Autori tugevaks küljeks on tema ideed ehk siis täpsemalt tänapäeva ühiskonna vaimsele kopitusele vastanduv mässuline tulevikunägemus, samuti seikluslik sündmustik. Veskimees on üks neid autoreid, kelle tekstid muudab rohke märul paremaks-dialooge ega psühholoogiat ei kanna ta hästi välja. "Ennesõjaaegse kullakarva" miinuseks alguses ja keskpaigas ongi tegevuse liigne lohisemine, mistõttu hinne kaldus minu silmis vahepeal isegi "kolme" kanti... Lõpuks venitas küll nelja välja.

Suurimaks miinuseks vast see, et ehkki romaani tegelaste hulgas on muuhulgas eestlasi, sakslasi, jaapanlasi, ameeriklasi ja Madagaskaril elavaid prantsuse kolonistide järeltulijaid, on neid käitumise ning dialoogi järgi võimatu üksteisest eristada. Prantslase tunnuseks on prantsuskeelne vandumine, ent see on ka kõik. Tegelased käituvad ja räägivad täiesti ühtmoodi, neil puudub isikupära, mis paneks kaasa elama. Oskust karaktereid luua peaks Veskimees veel kõvasti harjutama.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=80402

Last Exile

2011-12-09T15:20:00.004+02:00

Riik: Jaapan

Aasta: 2003

Režissöör: Koichi Chigira

26 osa

Omapärane aurupungiliku õhustikuga animesari retrofuturistlikust maailmast, mis meenutab veidi 19. sajandi Euroopat, ent kus on samas kõrgelt arenenud lennumasinad ja õhusõjad. Siiski on tegu teise planeediga kauges tulevikus, kus areng on mõnevõrra oma teed läinud (sellele viitab ka pealkirjas mainitud "exile" ehk siis tegelikult kunagi mainitud planeedile jõudnud tähelaev). Põnev (ehk isegi liiga kirjult kiire) sündmustik ja väga omapärane tegevusmaailm.

Indrek Hargla "Suudlevad vampiirid"

2011-11-28T22:17:00.003+02:00

"Suudlevad vampiirid"

Pealkirja järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on eesti "Videvikuga", aga seda see teos siiski pole-hoopis järjekordne tugeva ajaloolis-geograafilise taustaga tekst Hargla sulest.

Sisust on Raul juba piisavalt rääkinud... Mainiks veel ära, et vampiire on kujutatud äärmiselt ebainimlikena-mitte sadistlikult julmade, vaid just hoolimatutena inimeste suhtes. Vampiiril pole inimlikke tundeid, homo sapensi elu läheb talle korda sama palju, kui meile amööbi oma. Selle põhjal arvasin lugedes, et mingil hetkel selgub, et vampiirid on kurjuse käsilased ja palatiinid positiivsed tegelased, ent sellisest must-valgest käsitlusest on Hargla uus romaan kaugel. Ebainimlik käsitluslaad ja suur kogus vägivalda muudavad teksti tervikuna päris süngeks, samas pole siin sellist apokalüptilist pessimismi, nagu näiteks "Doanizarre udulaamas". Olen eravestluses kuulnud ka väidet, et romaani tõlget ei saaks näiteks Soomes avaldada, põhjuseks "poliitiline ebakorrektsus", täpsemalt lause, milles neegreid,venelasi, mustlasi ja albaanlasi defineeritakse alama rassina, kes vampiirideks ei kõlba... Ei tea, kuidas sellega täpselt on.

Huvitaval kombel näib see "üliinimeste" teema eesti ulmes väga populaarne olevat-inimsooga paralleelselt eksisteerivast või sellest arenevast kõrgemast rassist võime lugeda ka mitmest Veskimehe teosest, nüüd on selle teemani jõudnud ka Hargla.

"Minu päevad Liinaga"

Nagu ei tahaks olla esimene arvustaja, kes sellele "Stalkeri" võitnud loole "kahe" paneks, nii et olgu siis "3-".

Sarnaselt mitmele eelarvustajale ei saanud minagi absoluutselt aru, millest jutt käis. See, et minategelane läheb lolliks ja otsustab lambist keset puhkuseretke pere juurest ära karata, on veider, ent pole väga ulmeline. Ja see lõpplahendus teeb kõik ainult segasemaks... miski Aat ja kleidivöö. Võib-olla on siin vihje eesti rahvaluulele, aga millisele legendile täpsemalt?

Suvise Kagu-Eesti õhustik oli küll suhteliselt mõnusalt kirja pandud, vähemalt puudus siin traditsiooniline soigumine raske maaelu vms. üle.

"Raudhammas"

Loo algus, kus pikalt kirjeldati minategelase elu Tartus, Tallinnas ja Kopenhaagenis, polnud minu meelest just väga huvitav, ent pärast tema tutvumist ajarändurite rühmitusega läks lugu käima. Silverile täienduseks, et kirjeldatud ajaviide pole LARP, vaid taaskehastamine-mõnevõrra karmim asi, kus näiteks porolloonist tehtud mõõkade asemel kasutatakse rauast mõõku, mis, tõsi küll, on nürid...

Jah, emotsioone on siin loos tõesti vähe, ja sarnaselt Raulile meenus ka mulle mainitud Poul Andersoni jutt. Esimese asjaolu põhjuseks ilmselt minategelase tuimavõitu temperament.

"Kadunud hingede ajaraamat"

Ilmselt on tõesti tegu mingi eneseabikirjanduse vms. paroodiaga-pseudoprobleemidest vaevatud naispeategelane oma "hinge" otsimas. Pole minagi algmaterjaliga nii hästi kursis, et lugu oleks naljakas tundunud.

"Apteeker Melchior ja katustel tantsija"

Käesolev lugu on ka minu jaoks esimene loetud Melchiori-tekst. Eks neist köielkõndijatest keskaegses/varauusaegses Tallinnas ole mitmetes meie ajaloolistes romaanideks kirjutatud. Lugu meenutas veidi aastate eest "Algernonis" ilmunud Lembit Ratassepa lugusid samast aegruumist.

Ilmselt jäi loos minu jaoks puudu see "miski", mille eest maksimumhinnet panna, ent lugu on siiski täitsa korralikult ja huvitavalt kirja pandud.

"Apteeker Melchior ja Zarieli raamat"

"Tema päevad Liinaga"
Mulle meeldis veidi rohkem, kui Liina-diloogia esimene osa-polnud nii rõhutatult segane. "Truutale" leiab siit ikka väga otseseid vihjeid.

Meenutab Stephen Kingi uuemat loomingut-peategelaseks keskealine pereisast menukirjanik, kes mingite müstiliste ja painavate sündmuste sekka satub...

"Jõgeva elavad surnud"

Selline omalaadne lugu, lõbus, sünge ja äratundmisrõõmu pakkuv üheaegselt. Kohaliku ulmefändomi aktivistide jaoks eriti (ei leidnud siit küll enda prototüüpi, vähemalt mitte otsest). Ei tahaks maksimumhindest madalamat panna.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis: (lugude arvustustele pääseb ligi, kui kogumik on ära modereeritud) http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=80377

Lois McMaster Bujoldi "Lõputuse piirid"

2011-10-22T22:11:00.004+03:00

"Leinamäed"

Bujoldi Miles Vorkosigani sarjast oleksin pigem oodanud järjekordset hoogsat kosmoseseiklust. Selle asemel on aga selle loo näol tegu rahulikult kulgeva ulmekriminulliga, kus märulit suhteliselt vähe.

Pean nõustuma mitme eelarvustajaga-korralik lugu, ehkki ei midagi suurepärast. Kusjuures ulmeline element on siin pigem vähetähtis-väikeste modifikatsioonidega saaks sama sisuga loo kirjutada ka näiteks tänapäevasest Aafrikast või Indiast.

"Labürint"

Algul tundus lugu Minotaurose-müüdi SF-versioonina, ent hetkest, mil Miles Üheksaga kohtus, see mulje muutus.

Minu meelest äärmiselt sümpaatne ja sügavamõtteline lugu, hoogne ning põnev samaaegselt. Üks vaieldamatuid lemmikuid seniloetud Bujoldi tekstidest.

"Lõputuse piirid"

Bujoldile omaselt põnev ja hoogne tekst, ent mu lemmikute hulka autori loomingust ei kuulu. Päästeoperatsiooni ootamatu sissetoomine jättis deus ex machina mulje-nagu autor oleks paigutanud Milesi lootusetusse olukorda, ja suutmata seda lahendada, keeraks kogu loo sisu pea peale. Ka see, et Miles oma füüsilist nõrkust ja hapraid konte arvestades vabatahtlikult sellisesse kohta ronis, jättis masohhismi mulje-mõttekam oleks olnud mõni oma turskem abiline saata...

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=4026

Maniakkide Tänava "Euromant"

2011-10-15T21:02:00.003+03:00

"Euromant"

Õuduskirjanikuna tuntud Tänav on sedapuhku kirjutanud stiilipuhta küberpunkloo lähituleviku Eestist. Olemata ise suurem küberpungi fänn, pean tunnistama, et mulle see lugu meeldis. Veidi meenutab William Gibsoni loomingut.

Minategelaseks häkkerite jõugu liige, kes Tartus Plasku keldrikorrustel toimepandud nurjunud operatsiooni käigus vastiku peavigastuse saab, ja peab tulema toime nii selle ravimise, politsei kui ka operatsiooni tellija palgatud killeritega. Loo vaieldamatuteks plusspunktideks on tuleviku-Eesti kirjeldused-hiina keel on nii laialt levinud, et minategelane isegi vannub selles keeles, Eesti majanduslik olukord on veel halvem kui praegu ja emigratsioon Soome veelgi intensiivsem, Tartu linnavalitsus on maksustanud tänavatel kõndimise, nii et paljud eelistavad liikuda katuseid mööda, jne.

"Võõra laip"

Lugu prostituudist, kes komistab varahommikuses pargis meesterahva laiba otsa. Laip aga ärkab ellu ja osutub vampiiriks, kellest saab tema põhiklient...

Minu meelest on tegu õudukaelemente sisaldava tüütu sotsiaalpornoga. No ei viitsi sellest raskest Eesti elust ilukirjandusest lugeda, ehkki ta kohati täpselt nii ongi. Oleks see sotsiaalkriitika siis veel läbi ulmelise prisma näidatud, nagu kogumiku avaloos, võiks päris lahe olla, aga antud tekstis mitte.

Loodan, et Mant jääb oma pungiliku stiili juurde ega tee läbi sarnast muutust, nagu Marek Simpson kümmekond aastat tagasi.

"Unistus"

Müstiline lugu (õudukaks ei tahaks nimetada) soovahetussooviga noormehest, kes röövib tütarlapse, et nõia abiga selle keha üle võtta. Asjad aga ei lähe plaanipäraselt...

Ei jätnud see lugu eriti meeldivat ega ebameeldivat muljet, mida peegeldab ka hinne.

"Omadega kuival"

Seekordne lugu räägib siis jällegi Jõgeva-kandi tuletõrjujatest, kes seekord on hädas tuletõrjeauto tsisterni peitunud kehakratist näkiga.

Lugeda täitsa kõlbas.

"Kallis, sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?"

Taas pole kahele eelarvustajale eriti midagi lisada.

"Musta mantliga mees"

"Nekromandi kombel"

Ilmselt elas Johannes kunagi 20. sajandi alguses, nii et kaasaja inimesele Kurgile ei saanud ta küll kuidagi halba teha, nagu Lauri Heinsalu oletas. Aga see selleks, jutt oli hea!

"Choronzon"

Olen seda lugu varemgi lugenud... katkendina romaanist "Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi..." ja võimalik, et ka "Algernonist". Nüüd sattus Mandi kogus "Euromant" veelkord ette ja võin öelda, et täitsa korralik jutt. Mitte autori tippteoste hulka kuuluv, aga omapärane ja huvitav.

"Teoloogiatudengi katse"

Aastaid hiljem üle lugedes pean hinde "kahe" peale langetama, sest tekst tundub ikkagi arusaamatu ja sisutu sogana.

Lool põhinev lühinäidend, mida esitati "Euromandi" esitlusel Tartu Lutsu-nimelises raamatukogus ja mille videosalvestus on YouTube`iski üleval, jättis aga kuidagi jaburalt lõbusa mulje-võimalik, et seetõttu, et näitlejaid ise hästi tunnen...

"Elasid, siis surid"

Lühinäidend elukaaslasega tülli läinud neiust, kes naaseb kalmistuvahist isa majja. Ümbrus on sünge ja kurjakuulutav, majas kummitab neiu ema vaim, kelele rahu andmiseks otsib isa abi okultistilt...

Näidendi tegevus toimub kaasajal (ilmselt Eestis, ehkki kuna tegelastel pole nimesid, on sellest võimatu aru saada). Samas näidendi stiil-verine, melodramaatiline ja pateetiline-näib kuuluvat rohkem kuhugi 19. sajandi algusse. Tegelased on pidevalt haaratud suurtest tunnetest, valmis tapma ennast ja teisi, jne. Ma ei tea, kas see stiililine anakronism on taotluslik.

"Taadeldus"

Minu meelest on see jutt paras soga, nagu "Teoloogiatudengi katsegi" samal teemal. Õnneks on Mant 13 aasta jooksul ikka kõvasti edasi arenenud.

"Sinna ja tagasi: Aeg"

Sedapuhku on autor siis kirjutanud puhtakoelise SF-loo, mille tegevus toimub lähituleviku Eestis, kus ajarännud on võimalikud. Loos jutt töötava ajamasina loonud naisteadlasest, tema enesetapjalike kalduvustega tüütust austajast ja lesbiarmukesest, kes kõik kistakse seiklustesse erinevate reaalsuste vahel...

Algul jättis lugu veidi karikatuurse ja imeliku mulje (üheks põhjuseks kindlasti ka see, et tegelased esinesid nimede all, nagu Tütreke ja Kloun), ent lõpupoole hakkas rohkem meeldima.

"Doonorelundid"

"Sinna ja tagasi: Ruum"

Tegu pole järjega loole "Sinna ja tagasi: Aeg", nagu pealkirja järgi võiks arvata, vaid segasevõitu SF-laastuga põllule allakukkunud UFO-st. Miks mõlemad lood kannavad sarnast pealkirja, jääb arusaamatuks. Jah, esimeses loos rännati ajas, teises ruumis, ent rohkem neil ühist ei ole.

"Kambavaim, ehk Mees peeglitaguselt maalt"

"Verepulm pritsimajas"

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80356

"Täheaeg 9: Joosta oma varju eest" (koost. Raul Sulbi)

2011-10-07T21:51:00.004+03:00

Triinu Merese "Joosta oma varju eest"

Lugu algab huvitavalt. Keegi "lõikajaks" hüütud naine (kelle amet näib olevat segu arstist, surijatele lohutust pakkuvast vaimulikust ja eutanaasia rakendajast) sõidab oma võrriga(!) sõjategevuse üle elanud planeedi pinnal, aidates või surmates leitud haavatud sõdureid. Ühel hetkel satub ta vaenlase sõduri otsa, kellele oleks mõttekam eutanaasiat rakendada, kui mitte...

Loo tegevusmaailm meenutab veidi Herberti "Düüni"-on võõrplaneedid ja kosmoselennud, ent samas eksisteerib aristokraatia, lahingutes kasutatakse ka külmrelvi. Religioon on segunenud teadusega ja sellele on antud teaduslik põhjendus, oluline roll on kõiksugu nägemustel jne. Eriksoniga (kelle ühest romaanist ma nelja aasta eest end läbi puurisin) võrdlust tooma ei hakkaks, Merese maailm ega stiil pole nii halastamatult venitatud ega igav.

Nagu öeldud, algab lugu huvitavalt, ent kuskil keskpaigast muutub igavamaks ja lõpp valmistab paraja pettumuse. Lootsin midagi enamat, kui ilmselt idamaisest müstikast inspireeritud lugu "enesepuhastusest" ja isikliku minevikuga arvete klaarimisest, unenäolistest nägemustest jne. Aga potentsiaali autoril on, loodetavasti jätkab ta ulme kirjutamist.

Kadri Pettai "Muna"

Peab eelmise arvustusega nõustuma. Imelik tulevikunägemus, mille puhul on arusaamatu, kas autor mõtles seda tõesti tõsiselt, ja mida ta sellega öelda tahtis. Paroodia muljet ka ei jäta, sest naljakas ei ole. Miks peaks Eesti tulevikus muutuma millekski amišite ühiskonna sarnaseks, on küll raske ette kujutada...

Maniakkide Tänava "Ajudega töötajad"

Mulle see gooti õuduse ja aurupungi segu jälle päris meeldis. Tegevusmaailm meenutab veidi Hargla "Frenchi ja Koulut", ent tükk maad süngem ja ka aurupungilikum-aurutõllad jne. Muide, enne lugemahakkamist olin arvamusel, et sõna "ajudega" on pealkirjas omastavas käändes, aga oli hoopis osastavas.

Tea Roosvaldi "Nõiamoori Miisu"

Kaasaegne Tallinn. Mehest lahkuläinud noor naine üürib korteri vanas majas, kus tema seltsiliseks saab salapärane kass. Korteris toimuvad imelikud asjad-näib, nagu seal kummitaks, tubadesse tekivad salapärased esemed, ahi saab ise käetud jne. Sündmuste põhjused näivad peituvat eelmises üürnikus.

Peab ütlema, et lugema hakates ei meeldinud lugu mulle üldse-jäi mulje kui ülemäära literatuursest, tarbetuid kirjeldusi täis ja igavalt argireaalselt ulmelise elemendiga tekstist. Ka autori sõnakasutus on kuidagi veidravõitu. Lugemise kestel aga hakkas lugu meeldima ja elasin sellesse sisse. Väga meenutab Charles de Linti loomingut.

Ülle Lätte "Udriku küla naised"

Pean tunnistama, et ulmefändomis varem tundmatult lasteraamatute ja luuletuste autorilt poleks nii verist splätterit küll oodanud. Aga seda see lugu on, ja Mandi kiidusõnadega jääb üle vaid nõustuda.

Lugu hakkab peale nagu tavaline külarealism-Udriku küla vanemapoolsete naiste elu-olu kirjeldus. (Udriku-nimeline koht on Lääne-Virumaal reaalselt olemas ja kui see nimi Google`isse kirjutada, näeb veidral kombel ühena esimestest kirjetest uudist laiba leidmise kohta samast kohast eelmisel aastal). Alates hetkest, kui ühe lesknaise keldrist mingi jube ebamaine koletis ennast välja murrab, läheb lugu aga täiesti ulmeliseks kätte... Edasi lugege ise.

Kui suur osa loost meenutas lugusid sarimõrvaritest a la Rappija Jack, siis lõpuks hakkas juba väga Mandi loomingut meenutama. Suuresti tänu lõpule teenib lugu mult maksimumhinde.

Jeff VanderMeeri "Hanoveri parandamine"

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=80331

George R. R. Martini "Mõõkade maru. Teine osa: Veri ja kuld".

2011-09-30T22:29:00.002+03:00

Jääb üle vaid eelarvustajatega nõustuda-väga hea raamat väga heas sarjas. Üldiselt jagan seda arvamust, et üht sarja raamatut ei saagi nagu teistega võrreldes esile tõsta-kõik nad moodustavad ühtse terviku.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=28896

Peter F. Hamiltoni "Pandora's Star"

2011-09-17T21:21:00.003+03:00

See raamat oli minu jaoks väga positiivne üllatus, kuna esmatutvus autoriga Night`s Dawni triloogia näol nii head muljet ei jätnud. Pandora`s Staris eelmainitud triloogiale kohati omane tüütu venivus puudub, raamat on kirjutatud värvikalt ja kaasakiskuvalt, sisaldades põnevat sündmustikku ning erinevaid värvikaid tegevusmaailmu. Nagu eelarvustajad maininud, on tegelaskujud tõesti nõrgavõitu, ent minu jaoks see üldmuljet ei rikkunud.

Sisust ma siinkohal rääkima ei hakka, seda on enne mind juba piisavalt tehtud. Mainiks vaid ära, et piisavalt naljakas oli avastada tekstist sõna "lontrus" võõrplaneedi kaheksajalgse veolooma tähenduses...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=58751

Barbar Conan/Conan the Barbarian

2011-08-21T21:23:00.003+03:00

Riik: USA

Aasta: 2011

Režissöör: Marcus Nispel

Minu meelest oli see film paras jama. 1982. aasta versioon jättis omal ajal ikka tükk maad parema mulje. Hobuseannus vägivalda ja verd ei muutnud filmi kuidagi karmimaks ega mõjuvamaks, tervik jättis hästi kitshiliku mulje. Howardi loomingust oli siin järel ainult tegelane ja maailm, ehkki viiteid mõnede ta lugude (nagu "Elevanditorn") sündmustikule leidus.

Robin Hobbi "Ship of Magic"

2011-08-18T20:25:00.003+03:00

Pärast pikaajalist kõhklemist ja eelmiste arvustuste lugemist otsustasin sellele parajalt tüütule raamatule halastada... Olgu siis 3-, mitte 2+.

Tänu Farseeri triloogia kahele esimesele osale, mida olen eestikeelses tõlkes lugenud, on mulle Hobbist seni positiivne mulje jäänud. Jah, pole nii lahe kui Martin või Lynch, kohati häirivalt aeglase tempoga ja ülemäära nutune, ent seejuures päris hea. Ship of Magic tõmbas mu arvamuse autorist kiiresti alla.

Esiteks on see elavlaevade idee suhteliselt lame. Laevadest, nende mõtetest ja suhetest inimestega on sama tüütu lugeda, nagu Naomi Noviku draakonitest.

Teiseks on romaani süžee tervikuna äärmiselt tüütu, eriti kui arvestada, et paksust on oopusel 880 lehekülge. Tegelaskujudele ja nende eesmärkidele on võimatu kaasa elada. Negatiivse tegelaskujuna mõeldud Malta paistab isegi üldises kopitanud tegelaste galeriis nagu väike elav tulesäde-ülejäänud on kas väikekodanlikud maine pärast muretsejad, luuserid või saamatult ja üheplaaniliselt kirjeldatud jõhkardid. Suur osa sündmustikust meenutab mingit igavat ja venivat teleseebikat, kus tegelased siseruumides omavahel pisiasjade üle nääklevad.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=13948

Redline

2011-08-17T20:51:00.003+03:00

Riik: Jaapan

Aasta: 2009

Režissöör: Takeshi Koike

Pöörane ja sürrealistlik ulmeanime võidusõitjatest ülikauges tulevikus. Kogu anime kujundus on viidud äärmise groteskini ja nö. üle võlli keeratud, tegelaste puhul on kohati võimatu aru saada, on nad teiste planeetide elanikud või geenimutatsioonide tulemus (nagu kaheksajalgne inimämblikku meenutav automehhaanik). Anime põhisisuks on katsed korraldada võidusõit robotite asustatud planeedil ja kohaliku valitsuse katsed seda takistada... Olukord, mis tervikuna meenutab sõda.

Sürreaalseid ja vahvaid detaile on filmis hulganisti-nagu kalapeaga humanoidide peetav merealune restoran või peakangelase Leningrad Cowboysi liikmeid meenutav soeng. Kõik see pärineks justkui mõnest Douglas Adamsi raamatust. Väärib kindlasti vaatamist!

Robert E. Howardi "Bal-Sagothi jumalad"

2011-07-31T21:20:00.003+03:00

Maakeelse Howardi kogu olemasolu, mis koondab ajaloolisi fantasylugusid 11. sajandi iiri lindpriist Turlough Dubh O`Brienist, on positiivne ja tervitatav nähtus. Ehkki üks jutt, "Hunni vari", on lõpetamata.

"Tõmmu mees"

Ajalooline fantasylugu. Teatavasti olid muistsed iirlased üks ainsaid rahvaid, kes suutsid viikingite vastu edukalt võidelda ja käesolev (ajalooliselt varakeskaega paigutuv) lugu räägibki iiri lindpriist Turlogh Dubh O`Brienist, kes suundub viikingite röövitud iiri printsessi vabastama. Lisaks printsessile on viikingite kätte sattunud ka salapärane jumalakuju, millega seoses ulmeline element loosse sisse tuleb.

Howard nagu Howard ikka-kellele meeldib, kellele mitte. Kohatise kohmakavõitu ja ülemäära pateetilise stiili kompenseerib vähemalt minu jaoks hoogne sündmustik. Madinakirjeldustes pole verd säästetud, samas ei mõju need ülepingutatult ega tülgastavalt a la teatud episoodid Joe Abercrombie loomingust või Tamur Kusnetsi triloogia viimane köide.

"Bal-Sagothi jumalad"

Tõeliselt pöörane tekst, kus mõnekümne lehekülje jooksul toimub tohutult sündmusi. Loogikaga pole mõtet seda lugu võtta, tekst on usutumatusi täis. Samas just sellisel kujul lugu mulle meeldibki-ma ei võta seda tavaliste kaanonitega.

"Hunni vari"

Lugu jäi autoril enesetapu tõttu pooleli ja tänase päevani pole keegi seda lõpetanud. Eks ta rohkem pseudoajalooline seiklusjutt ole, ehkki fantasyelemendid tulevad samuti mängu ja ilmselt oleks lõpptulemus suhteliselt ulmeline olnud.

Rändab siis Turlogh Dubh O`Brien Ida-Euroopas ja satub kuskil stepis turgoslaavlaste (ilmselt on mõeldud osalt tatarlastega segunenud idaslaavlasi) otsa, kes peavad meeleheitlikku võitlust türklaste vastu. O`Brien otsustab neid aidata... Muide, vahepeal satub O`Brien ka läänemeresoome hõimude sekka, ehkki jutt ei pruugi otseselt eestlastest käia.

Hindest niipalju, et ma ei pane kõrgemat hinnet lõpetamata tekstile. Autori vabasurm pole siinkohal vabandus, keegi oleks pidanud loo Howardi surmast möödunud kolmveerandi sajandi jooksul ikkagi lõpuni kirjutama. Teiseks jäävad ajaloolis-geograafilised ebatäpsused rohkem silma, kuna autor kirjutab meile lähedasest piirkonnast. Et noh, kui jutt on ikka slaavlastest, võiksid neil slaavilikud nimed olla. Ja kasakate mainimine üle poole aastatuhande enne kasakluse tekkimist, kusjuures kohati näib viidatavat hoopis Hübooria ajastu kozakitele. Ja turgid, kellel näib olevat tugev seos mainitud fiktiivsest ajastust pärit turaanlastega...

Kuulsin ideest, et kohaliku Ulmejutulabori projekti käigus võiks keegi eesti kirjameestest loo lõpuni kirjutada. Idee kõlab päris intrigeerivalt, sest loo tegevus toimub Ida-Euroopas, see on rassistliku, aga samas vene-sõbraliku suunitlusega... Eesti autorid keeraksid loole ilmselt mingi julmalt rahvusliku vindi peale. Nagu märkus tapetud turaanlase kohta, kes "enam kunagi päevalilleseemneid ei söö" või rassiliselt puhaste slaavlaste segunemine turgi võõrvallutajatega...

"Hallide jumalate loojang"

Lugu 1014. aasta Clontarfi lahingust, kus iirlased võitsid viikingitest sissetungijaid. Ajaloolise taustaga lugu on kirja pandud fantasy-võtmes, sisaldades palju mütoloogilist ja üleloomulikku elementi. Turlough Dubh O`Brien esineb siin loos vaid vilksamisi, ja tegevus toimub ajaliselt varem, kui teistel sama sarja lugudel.

Korralikult kirjapandud tekst, ehkki sära on kuidagi vähem kui tsükli kolmes esimeses loos.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=80187

Peter F. Hamiltoni "The Naked God"

2011-07-29T14:47:00.003+03:00

Nüüd on see paks raamat siis Allahi abiga läbi loetud, võttis üle kuu aja. Mis siis lõppkokkuvõttes öelda? Ühelt poolt on Hamiltoni tulevikunägemus ja erinevad maailmad tõeliselt võimsad ning huvitavad. Nagu tuleviku Maa, mille hävinud looduskeskkonda laastavad võimsad tormid ning kus elatakse kinnistes linnades, mis on omavahel ühendatud ülikiirete rongidega. Samas on Hamiltoni raamatud liiga paksud ja jõuavad tüütuks muutuda. Noh, ja viimased paarsada lehekülge on nagu kõige klišeelikuma fantasy-romaani või märulifilmi lõppvaatus.

Lugeda kõlbas, aga midagi sarnast lähiajal lugeda küll ei tahaks.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=30171

Krabi

2011-06-21T19:04:00.008+03:00

Riik: Tšehhoslovakkia

Aasta: 1976

Režissöör: Vaclav Mergl

Leidsin selle ulmelise lühianimatsiooni Jüri Kallase blogi "Ulmeseosed" kaudu, kust pärineb ka ülalolev kaader, sest mujalt mul kaadreid leida ei õnnestunud.

Lühimultikas põhineb vene kirjaniku Anatoli Dneprovi ulmejutul "Krabisaar", mille eestikeelne tõlge ilmus aastal 1976 antoloogias "Diogeńese latern". Lugu sõjalisel otstarbel leiutatud metalliõgivatest tehiskrabidest, mida üksikul saarel katsetatakse. Ma ei tea, kui palju inimesed, kes seda juttu lugenud pole, animatsioonist aru saavad. Samuti peab mainima, et kohati tekkis vaadates imelik deja vu tunne, ehkki pole andmeid, et minu lapsepõlves kohalikud kanalid seda multikat näidanud oleksid.

Nekromanteion (koost. Arvi Nikkarev)

2011-06-16T21:18:00.003+03:00

Herbert W. Franke "Vaatemäng"

Gert Prokopi "Kasperle oli siin"

Ei ole hea lugu, mitte ei ole. Nagu B-filmi stsenaarium-kusagil on mingi salajane labor, kus "asendusemasid" sunnitakse kentsakaid mutante sünnitama, vapper ajakirjanik, kes seda lugu uurib... Lisaks masendavale klišeedesse klammerdumisele kisub lugu tobedalt sentimentaalseks (raske uskuda, et meesterahva kirjutatud).

Wolfgang Jeschke "Nekromanteion"

Andreas Eschbachi "Juuksevaibakudujad"

Lugu sisaldab endas mõttetute traditsioonide naeruvääristamist ja teeb seda korralikult, nii et ma ei saa talle maksimumhindest vähemat anda. Eks imelikke kombeid ning traditsioone ole reaalses maailmaski küll ja küll, autor on lihtsalt loole fantastilise vindi peale keeranud. Ju ma siis olen Kriku mainitud "ühe mõtteviisi" toetaja, aga igatahes mulle lugu meeldis.

Johanna Sinisalo "Üheksa savipotti"

On ikka ulme küll-maagia ja zombiteema tugevalt sees.

Tegelikult on need naljad "zombie Jesusest" suhteliselt laialt levinud. Päris korralikult kirjapandud lugu. Eks ta teatud määral "laibamõnitamine" ole, nagu Ats mainis-mingis klerikaalses ühiskonnas mõjuks ilmselt lahedalt provokatiivsena, 21. sajandi Euroopas aga mõjub pigem kirikuseina vastu kusemisena.

Petri Salini "Täiskuusirp"

Kuidagi halli ja igava mulje jättis see lugu. Süžee pole ka just väga põnev-paha suurfirma kiusab vaeseid ahvikesi ja likvideerib halastamatult oma vaenlasi. Igasugustele paranoilistele aktivistidele sellised lood kahtlemata meeldivad, minu meelest aga on pigem tüütud.

Lino Aldani "Quo vadis, Francisco?"

Katoliku preester isa Francisco otsustab võtta oma missiooniks planeet Geroni põliselanike ristiusku pööramise. Geroni eripäraks on kohaliku keskkonna mõju inimeste füsioloogiale-aasta aja jooksul vananeb planeedil viibiv maalane üheksa aasta võrra.

Katoliku preestrile sobilikule käitumisele ei õnnestu isa Franciscol Geronil viibides truuks jääda-hapra kehaehitusega geronlase tapmisele enesekaitseks järgnevad pealesunnitud abielud naissoost geronlastega ja rituaalsed kahevõitlused rivaalidega. Geronlaste ristiusustamine näib siiski vilja kandvat, ent loo lõpplahendus on ootamatu...

Lugu on täiesti talutavalt kirja pandud-ei midagi rabavat, mis motiveeriks maksimumhinnet panema, ent lugeda kõlbab.

Adalberto Cersosimo "Ballaad Tirivelist"

Eks ta suhteliselt traditsiooniline fantasy ole, aga lugedes väga hamba all ei karjunud ka. Kohati võis ka välja lugeda, et tegu oli science-fantasyga.

Lugu ise räägibki kahest kangelasest keskaegses maailmas ja nende võitlusest väljastpoolttulnute, (kosmilist päritolu?) sissetungijate vastu.

Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest"

Loo tegevus toimub 19. sajandi Firenzes ja selle minategelaseks on petisest vanamehe poolt üles kasvatatud orvust tütarlaps, keda vanamees ka pettuste läbiviimisel ära kasutab. Saabunud on külm talv. Tüdruk läheb tänavale meestele külge lööma, et nende kallal sulitempe toime panna, ja satub ühe härrasmehe otsa. Hetkest, mil too ümiseb Puccini meloodiat ja hetk hiljem meenub talle, et seda polnud tol ajal veel kirjutatud, saab iga ulmefänn aru, millest selles loos jutt...

Tegelikult täitsa armas lugu.

Antonio Bellomi "Ääretu mõistatus"

24. sajandil (vihjetest võib aru saada, et katoliku kirik on oma keskaegse võimu taastanud, ent samas toimuvad tähtedevahelised lennud) leitakse maailmaruumist võõrtsivilisatsiooni valmistatud ja ülevalguskiirusel liikuv hiigelmuna. Munast leitud inimkondid näikse Jeesus Kristusele kuuluvat ja kosmoselaeva kaplan peab vajalikuks isiklikult kasahhi rahvusest paavsti Karim II-ga rääkida...

Lugu saab maksimumhinde just oma puändi eest.

Donato Altomare "Viimase kevade laul"

Selline muinasjutulaadne fantasy, mille tegevus toimub keskaegset või uusaegset Itaaliat meenutavas kohas. Ja räägib noormehest, kes on otsustanud maksta kätte oma hertsogist isale ema ning kasuema surmade eest...

Eks ta lastele mõeldud muinasjutu mulje jäta. Mis puutub eelarvustaja mainitud kõrtsikaklusse, siis Diego oli oma linguga ikkagi väga osav ümber käima, vaatas kaklust pealt ja sai enda valitud hetkel sekkuda. Purjus inimeste reaktsioonikiirus sellistes olukordades on aga tihtipeale väga vilets, noa väljavõtmiseks ja hoobi andmiseks võib parajalt aega kuluda. Tihti jõuavad kõrvalseisjad kaklejaid lahutada enne, kui nood teineteist lüüagi jõuavad, miks peaks siis täpne linguvise pigem kainelt noorsandilt endast tapvat loogikaviga kujutama?

Donato Altomare "Conan, Igavene"

Lugu 60-aastasest Conanist, kes suundub Vilajeti merest maavärina järel välja kerkinud mausoleumi, kust veel keegi pole eluga naasnud...

Pigem nimetaksin pastiššiks kui paroodiaks. Altomare stiil on küll hoopis teine kui Howardi oma, ent tegevus ikkagi samas maailmas ja nalja eriti ei saa.

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/SFBooks/getrets.asp?Raamat=79981

Charles Strossi "Palimpsest"

2011-06-10T18:27:00.002+03:00

Hinne kõigub kusagil 3+ ja 4- vahel. Tekstis on huvitavaid ideid, aga jääb nagu kuidagi kuivaks ja lõpetamatuks. Ma arvan, et pikem romaan samal teemal, kus asjad detailsemalt lahti kirjutataks ja lugu ära lõpetataks, kukuks parem välja.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79777

H. P. Lovecrafti "Hullumeelsuse mägedes"

2011-06-09T16:29:00.002+03:00

Esimene Lovecrafti teos, mis mulle päris paljude aastate järel ette sattunud. Millegipärast mõjub autorile iseloomulik sõnakasutus (kükloopne, blasfeemiline) praegu kuidagi tobedalt, samuti pikad heietused teemal, kui õudne mingi asi on, mis kirjelduse põhjal üldse õudne ei paista, nagu näiteks muistne arhitektuur Antarktises. Sama hästi võiks kirjeldada näiteks Annelinna: "Haiglaselt sirged tänavad, mille kohal kõrguvad kükloopsed ühetaolised paneelmajad, moodustavad koos sarnaste koolimajade ning väikeste kollaste lasteaedadega hulluksajava vaatepildi oma blasfeemilises jubeduses".

Ega ulmetekste, mille tegevus toimuks Antarktikas, just tihti ette satugi. Antarktika kirjeldused ja Muistsete elu-olu kujutamine on kahtlemata romaani plusspunktideks. Miinusteks kohatine tuimus (eriti kuskil keskpaigas), mainitud tobedavõitu sõnakasutus, ja kramplikud katsed "õudne" olla.

Ilmselt oli osa Antarktisest 1930-ndatel veel suhteliselt tundmatu kant, kui autori kujutlusvõime lubas sinna Džomolungmast kõrgemaid mägesid paigutada. Tekkis huvitav mõte, et kui Lovecraft elanuks mõnikümmend aastat kauem, võiksime tema raamatutest ilmselt lugeda ka õudustest Maa orbiidil ja Kuul.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=1246

Guy Gavriel Kay "Tigana"

2011-06-07T22:00:00.001+03:00

Eelarvustajad on romaani kõvasti kiitnud, ja jääb omalt poolt üle vaid takka kiita-tõesti äärmiselt hea raamat. Jah, mingil hetkel ei suutnud tekst niiväga kaasa haarata, kui lõpupoole, ent lõppmulje raamatust oli väga hea.

Minu jaoks pole see esimene kokkupuude Kay loominguga, olen varem lugenud originaalis tema romaani "Song for Arbonne". Teatud sarnasusi nende kahe romaani vahel leidub-mõlemas on teemaks julmade röövvallutajate teele ette jäänud vahemerelise kliimaga maa. Viimatimainitud romaani tegevuskoht baseerub otseselt Provence`il, "Tiganas" kirjeldatud Laba poolsaar peaks aga Itaaliale vastama... Siiski on "Tiganat" lugedes märksa rohkem tunne, et loed fantasyt. Laba meenutab Itaaliat ikka väga kaudselt, eksisteerib küll teatud nimede sarnasusi itaalia keelega. Keskaegne Itaalia oli küll feodaalselt killustunud, ent võõrvallutajate võimu alla hakkas see maa langema alles uusaja alguses.

Toomas Aasa arvustuses tõmmatud paralleele Eesti ajalooga on lihtne leida, ja mitte ainult mäluga manipuleerimises osas... ka kogu see poolsaare jäämine kahe vaenlase vahele ja kohalike katsed sellest välja nihverdada tuletavad veidi meie minevikku eelmisel sajandil meelde. Sarnaseid paralleele leidub mitmeidki, ent siinkohal poleks päris sobilik pikalt-laialt ajalooalaseid teadmisi demonstreerida ega võrreldamatuid asju võrrelda...

Võiks veel mainida, et minu jaoks jäi romaani kõige ebameeldivamaks tegelaseks Brandin, hoolimata autori kohatistest katsetest teda inimlikuna näidata. Ennast kaitsnud rahva brutaalse "karistamise" põhjendamine mingi isikliku kaotusvaluga on lihtsalt tülgastav.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=1963

Peter V. Bretti "Kõrbeoda"

2011-05-31T19:42:00.002+03:00

Selle vägagi sümpaatse romaanisarja teises osas on Krasia juht Shardir võtnud nõuks põhjapoolsed maad vallutada, et sundida sealsed elanikud deemonitevastast püha sõda pidama. Shardir, keda peetakse Päästjaks, on tegelikult oma deemonliku naise Inevera mõju all, ja reetmise järel Põhja naasnud Arlen, keda samuti Päästjaks peetakse, valmistab Shardirile konkurendina mureainet. Romaani esimene osa keskendubki tagasivaates Shardiri elukäigule, Krasia (reaalse maailma Lähis-Ida) meenutavale olmele, ja noorte krasialaste spartalikule väljaõppele deemonitevastaseks alagai`sharakks.

Shardiri vallutusretkega samal ajal peavad Arlen, Rojer, Leesha ja teised Päästjavälus omaenda öist sõda deemonite vastu. Shardiri poolt reedetud Arlen soovib krasialaste vastu võidelda, ent reaalselt kujuneb kõik märksa keerulisemaks...

Nagu sarja esimene osagi, on ka "Kõrbeoda" põnev ja kaasakiskuv raamat. Palju on pööratud tähelepanu nii maailma lahtikirjutamisele kui ka tegelaste omavahelistele suhetele, kusjuures "päris halbu" tegelasi on vaid mõned, ja needki kõrvaltegelaste seas. Kõige hämmastavam oli vast Renna Parksepa muutumine teksti kestel, ehk siis see, kuidas koduloomadega lobisevast kuulekast ja nunnust tütarlapsest, kellel polnud isegi õieti julgust isapoolsete kuritarvitamiste vastu mässata, surmapõlgav ninja sai... Eks vahepealsed vapustused mängisid lisaks võlukunstile kindlasti samuti oma osa.

Keegi larpija mainis kunagi kusagil online-väljaandes "Maalingutega meest" arvustades, et autor on omapäratsemise huvides jätnud tegevusmaailmast välja mõõgad, mistõttu põhiliste relvadena kasutatakse odasid. Mind see igatahes ei häirinud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79423

World War III/Der Dritte Weltkrieg

2011-05-30T21:54:00.007+03:00

Riik: Saksamaa

Aasta: 1998

Režissöör: Robert Stone

Tänud Mannule soovitamast ja Youtube'i üles laadimast! Tegu on suurepärase alternatiivajaloolise pseodudokumentaalfilmiga, milles 1989. aastal leiab Nõukogude Liidus aset edukas sõjaline riigipööre ja Gorbatshov kukutatakse radikaalsete kommunistide poolt võimult. Uue valitsuse katsed Ida-Euroopas mässuliikumist maha suruda ja Lääne-Berliini hõivata viivad III Maailmasõjani.

Filmist on kasutatud palju dokumentaalkaadreid, millele on aga oskusliku kombineerimisega hoopis teine tähendus antud.Nii näiteksk kujutavad kaadrid Falkandi sõjast NATO läbitungi Nõukogude mereväeblokaadist Põhja-Atlandil, millega püütakse Euroopa Põhja-Ameerikast äralõigata. Kogu see nägemus III Maailmasõjast on ääretult võimas ja detailselt teostatud. Ainult lõpp võinuks veidi teistsugune olla...

Ülevaate filmist leiab ka siit:

http://realmnc3.blogspot.com/2011/05/world-war-3-movie-e-ajaloo-lopp.html

Kariibi mere piraadid: Võõrastel vetel/Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides

2011-05-26T20:05:00.002+03:00

Riik: USA

Aasta: 2011

Režissöör: Rob Marshall

Sai siis esmakordselt 3D-filmi vaadatud. Olen suhteliselt harv kinoskäija/filmivaataja ja viimastel aastatel sattunud põhiliselt kinno JAFF-i käigus. Iseenesest oli tegu täitsa korraliku filmiga, mis on muidugi meelelahutuslik, nagu kogu ülejäänud sari. Tim Powersi romaani, millel film põhineb, pole mul lugeda õnnestunud, ent Ulmekirjanduse Baasi põhjal tegin selgeks, et käesoleva filmiga on sellel raamatul palju ühist. Ajast, kohast ja tegelastest ei tahakski selle filmi puhul nii palju rääkida, sest enamik inimesi on "Kariibi piraatide" eelmisi filme nagunii näinud... Seekord on sisuks siis igavese nooruse allika otsimine Kariibi merelt.

Peter F. Hamiltoni "The Neutronium Alchemist"

2011-05-15T21:10:00.001+03:00

Paljuski kehtib triloogia teise osa kohta sama, mis esimese osa kohta, ehkki hoolimata oma rohkem kui 1200-leheküljelisest mahust ei tundu "Neutronalkeemik" häirivalt venitatuna. Võib-olla sellepärast, et erinevalt esimesest köitest on siin sündmused juba toimumas ja pole vaja sadade lehekülgede kaupa nende algust oodata.

Hamilton näib autorina olevat selline "kõva keskmine"... Raamat pole lugedes kuidagi igav ega ebameeldiv, ent kohati jääb kaasahaaravusest puudu ja vähemalt minu kui lugeja tähelepanu kipub sündmustikult eemale libisema. Mingi kaasahaaravus, mis peaks tõeliselt head kirjandust iseloomustama, jääb puudu.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=13795

Frankenstein Created Woman

2011-05-14T15:50:00.002+03:00

Riik: Suurbritannia

Aasta: 1967

Režissöör: Terence Fisher

Sai siis läinud öösel Metsavana ja teiste seltskonnas õlle kõrvale sellist filmi vaadatud. Tegu peaks olema nö. klassikalise gooti õudusfilmiga, ehkki eriti õudset muljet ei jätnud. 19. sajandi Kesk-Euroopat meenutav tegevuspaik ja dr. Frankenstein, kes sedapuhku hoopis hingede siirdamisega tegeleb. Rullkaabude (19. sajandi rullnokkadega) konflikti sattunud noormeest süüdistatakse alusetult nendesamade tüüpide poolt tapetud kõrtsmiku mõrvas ja ta giljotineeritakse, mispeale temasse armunud kõrtsmiku tütar end uputab. Dr. Frankenstein siirdab noormehe hinge uppunud neiu kehasse, ravides nagu muuseas ära ka tüdruku nägu rikkuva põletus(?)armi. Kauni tütarlapse kehas viibimine pakub muidugi rohkelt võimalusi kättemaksuks naiselikke võlusid kasutades.

Ei kõla eriti õudselt? Ei olegi, pigem on tegu lihtsalt muinasjutulaadse müstilise ja romantilise filmiga.

Galaktikaekspress 999/Ginga Tetsudō Three-Nine

2011-04-24T20:22:00.001+03:00

Riik: Jaapan

Aasta: 1979

Režissöör: Rintaro

Space Battleship Yamato: Ülestõusmine/Uchû senkan Yamato: Fukkatsuhen

2011-04-23T22:25:00.005+03:00

Riik: Jaapan

Aasta: 2009

Režissöör: Yoshinobu Nishizaki

Ulmeanime tulevikust, kus must auk valmistub Maad neelama ja ainsaks lahenduseks inimkonnale näib olevat põgenemine teistesse tähesüsteemidesse. sündmuste keskmes on kosmoselaev "Yamato", mille nimi on muide inspireeritud ühest II maailmasõja-aegsest Jaapani lahingulaevast.

Fullmetal Alchemist: Shamballa vallutamine/Gekijouban Hagane no Renkinjutsushi – Shanbara wo Yuku Mono

2011-04-22T20:41:00.005+03:00

Riik: Jaapan

Aasta: 2005

Režissöör: Seiji Mizushima

"Fullmetal Alchemisti" sarja püüdsin kunagi võrgust striimina vaadata, ent eriti köita ei suutnud. Selles mõttes oli käesolev täispikk anime, mis kujutab endast valdavalt 1920-ndate aastate Saksamaad käsitlevat mõnusat aurupunki, igati meeldiv üllatus. Märksõnadeks natsiliikumine, Adolf Hitler, Fritz Lang, Shamballat leida sooviv natside "Thule" salaühing ja alkeemiapõhine paralleelmaailm.

Vesperia lood: Esimene rünnak/Teiruzu obu Vesuperia

2011-04-22T00:19:00.002+03:00

Riik: Jaapan

Aasta: 2009

Režissöör: Kenta Kamei

Fantasy-anime veidravõitu maailmast... on nagu keskaegne ühiskond ja rüütlid, ent eksisteerivad mingid tehnilised artefaktid ning energiad. Kõlbas täitsa vaadata.

Ogade kuningas/Ibara no O

2011-04-20T00:24:00.002+03:00

Riik: Jaapan

Aasta: 2010

Režissöör: Kazuyoshi Katayama

Aastal 2015 levib maailmas inimesi kivistav viirusepideemia. Selle vastu võitlemiseks korraldatakse shoti mägilossis krüogeense une eksperiment kaheksa katsealusega. Kui nad unest üles ärkavad, leiavad nad end vastamisi veidrate koletistega...

Päris hoogne ja põnevalt tehtud anime, ent kohati läks nagu segaseks või metafüüsiliseks... Eks unisest peast sai vaadatud ka, kinoseanss lõppes alles südaööl. Saksakeelne dublaaž kõlas suhteliselt harjumatult ja ebameeldivalt, oleks eelistanud jaapanikeelset originaalaudiot.

Piiramatu mõõkade mäng/Gekijouban Fate

2011-04-18T23:50:00.006+03:00

Riik: Jaapan

Režissöör: Yuji Yamaguchi

Aasta: 2010

Fantaasiamärul maagirühmituste võitlusest Püha Graali pärast. Sisu poolest kohati vast liigagi arvutimängulik, ehkki muidu kõlbas täitsa vaadata. Kõvasti on kasutatud kristlikku sümboolikat, mis näikse jaapanlastele eksootiline olevat, kirikute kõrval on näha ka Tõusva Päikese maa templeid.

Suvesõjad/Sama wozu

2011-04-17T23:23:00.003+03:00

Riik: Jaapan

Aasta: 2009

Režissöör: Mamoru Hosoda

Sinine allveelaev nr. 6/Ao no 6-gou

2011-04-17T11:39:00.003+03:00

Riik: Jaapan

Aasta: 1998

Režissöör: Mahiro Maeda

Päris põnev ulmemärul apokalüptilisest tulevikust, kus mingi hull teadlane on sulatanud poolused, et asustada maailm enda loodud amfiibolendite ja muude veidrate elukatega. Veidi meenus H. G. Wellsi romaan "Doktor Moreau saar" ja veel mõned asjad, sealhulgas "Evangelion".

Miks naispeategelane pidi olema nii eemaletõukavaks joonistatud-ruutdetsimeetrised silmad, valdavalt tige ja sõjaka pioneeri olemisega-sellest ma küll aru ei saanud.

Felix J. Palma "Ajakaart"

2011-04-03T21:45:00.002+03:00

Omapärane raamat. Olles enamiku romaanist läbi lugenud, võib jääda mulje, et tegu on fantastilise elemendita "libaulmega", kui just jätta välja see, et tegelikult Rappija Jacki ei tabatudki, ja siis äkki... Tegu on žanriulmega, ehkki panin vähemalt enda puhul tähele huvitavat tendentsi-nähes Baasis hispaaniakeelset originaalpealkirja, seostub see kohe maagilise realismi või muud tüüpi slipstreamga.

Jah, nagu esmaarvustaja öelnud, on tegu aurupungiga. Kirja pandud sellele žanrile omaselt ajastu õhustikku arvestavas lummavas stiilis. Viktoriaanliku Inglismaa kujutamisel on Palma olnud detailideni täpne, nii näiteks põhinevad tõelistel sündmustel nii Rappija Jacki tegude kirjeldused (Mary Kelly oli ajalooline isik ja täpselt nii jube saatus, kui raamatus kirjeldatud, teda tabaski), kui ka Elevantmehe lugu. Mis puutub autori rahvuslikku kuuluvusse, siis minu meelest lööb tekstis küll kohati välja päikeseline-temperamentne stiil, mis pole just väga inglaslik. Aga võimalik, et mulle lihtsalt tundus nii.

Lõpetuseks-hea, et see raamat enne "Stalkeri" hääletust läbi loetud sai.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79038

Lois McMaster Bujoldi "Vori mäng"

2011-03-25T22:36:00.003+02:00

Mulle meeldis Kyrili saart puudutav raamatu esimene pool rohkem, kosmosesõja kirjeldus oli tüütuvõitu. Eriti arvestades, et neid erinevate võistlevate impeeriumide taustu polnud vaevutud väga pikalt lahti kirjutama, Barrayar muidugi välja arvatud.

Hindeks raamatule tervikuna 4+.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=683

"Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes"

2011-03-21T14:52:00.003+02:00

Paolo Bacigalupi "Liiva ja räbu rahvas"

Tegelikult need tulevikuinimesed mulle nii väga eemaletõukavad ei tundunudki-bioloogilises parendamises, mis inimesed vähem haavatavateks muudaks, pole ju midagi halba, eriti arvestades, kui lühiealised ja kaitsetud me tegelikult oleme. Aga vaene koer oli toimunud muutustele jalgu jäänud... Kahju temast.

Nimevalik oli tõesti huvitav-ühel tegelasel eesti nimi, teisel Pakistani eksdiktaatori oma.

Hea lugu, ehkki loomasõbralikele inimestele võib olla päris ebameeldiv lugemine.

Alastair Reynoldsi "Pandor laegas"

Minu meelest on lugu veidi kuivavõitu, et maksimumhinnet saada.

Helsingi Kaapelitehtases õnnestus mul sel hetkel, kui Reynolds loo originaalkäsikirja saalitäie rahva ees paberihunti toppis, ka ise kohal viibida.

Siim Veskimehe "Sõda kosmose rannavetes"

Lugu Kuu Ordu algusaegadest, täpsemalt USA ja India sõjast Kuu Ordu vastu, millele ka teistes sarja tekstides viidatud. Enamik lühiromaani tegevusest leiab aset Ordu kontrollitud Sri Lankal.

Boris Kaburi teose "Kosmose rannavetes", millele Veskimehe lühiromaani pealkiri näib viitavat, lugemist on mul vältida õnnestunud, ent Baasi arvustuste vahendusel olen selle kurikuulsa teksti sisuga tuttav. Võimalik, et Veskimees vihjab kuidagi äraspidiselt Kaburi kommunistlikule/antirassistlikule raamatule-ka siin on suure osa tegevuse keskmes valge mees ja neeger. Ent valge mees on mõõdukalt rassistlik ja igatseb taga kunagist koloniaalaega, kõhklemata ka neegrist partnerile nii mõndagi "poliitiliselt ebakorrektset" ütlemast. USA lugeja reaktsioon sellele lühiromaanile oleks äärmiselt intrigeeriv, ehkki vaevalt, et sealsed kirjastused midagi sellist avaldaksid.

"Kuu Ordu" sari kuulub minu meelest Veskimehe loomingu vaieldamatusse paremikku ja ka selle lühiromaani hindes pole kahtlustki. Veskimees kirjutab põnevalt, detailselt ja värvikalt, ehkki tegelaskujud on nõrgad. Ka autori ideoloogiaga võib üldiselt nõustuda, ehkki selle (väidetavalt Heinleinilt pärineva) matemaatikateemalise märkuse kasutamine kolmandas teoses järjest pole ei vaimukas ega isegi ärritav, vaid lihtsalt tobe.

Maniakkide Tänava "Tolmunud soldatid"

Loo tegevus toimub tänapäeva Eestis, bioloogide laboris kuskil maakohas, kus kahtlasi katseid tehakse... Palju ei tahakski sisust rääkida, tegu ju suhteliselt lühikese looga. Üle poole tekstist kulubki selle labori ja sealse elu kirjeldamise peale.

Ega ta iseenesest halvasti kirja pandud olegi, kohati päris korralikult loodud unenäoline atmosfäär ja andekad detailid. Mandil on siiski palju paremaid tekste. Hinne kõikus kuskil "kolme" ja "nelja" vahel, saagu siis 3+.

Juhani Püttsepa "Sõnumid varjudeta maalt"

UFO-kontakti teemaline lugu. Sisu pärineks justkui kuskilt paraajakirjast, samas on see kõik päris kenasti ja poeetilises stiilis kirja pandud. Eriti, kui arvestada et tegu on debüüdiga.

Kolm pluss.

Aarne Rubeni "Häire"

Käesolevas "Täheajas" on see juba teine sarnane tekst (esimene oli Püttsepa oma)-žanriulmes varem praktiliselt tundmatu kohaliku autori lugu, mis on hästi kirja pandud, ent ulmeline element loos jääb kuidagi pinnapealseks või segaseks. Iseenesest on vaid positiivseks tendentsiks, et muidu ulmekauged inimesed ennast ja oma loomingut žanriulme väljaannatega seovad. Samas võib tulemus olla hardcore-fännide jaoks piisavalt segadusttekitav.

Loole, mille peategelaseks on Vabadussõja-aegses Tallinnas missioonil viibiv Briti mereväeohvitser, ei tahaks alla "nelja" ka anda... kasvõi selle suurepärase ajaloolise õhustiku pärast. Ulmeline element seevastu ei jäta eriti tugevat muljet. Segaseks jääb, miks tulnukad Raxworthyt üldse torkisid ja mis oli sellel kõigel pistmist lõpupoole mainitud 1920-ndate aastate poliitiku Reinkubjasega.

Neli miinus.

Marcus Kaasi "Üks pühendunud mees"

Kaasi "Täheaegades" ilmuva fantasy-järjejutu järjekordne osa polegi võrreldes eelmistega nii väga halb, samas kipuvad avaldamistempot arvestades eelmised osad meelest minema ja tervikpilt veidi katkendlikuks jääma. Autor võiks selle loo kunagi ühtseks romaaniks kirjutada.

Mõiste "inimsusevastane kuritegu" tekstis tundus kirjeldatud ühiskonna arengutaset arvestades veidi naljakas, ent jusiis oli tegevusmaailm kuidagi teisiti arenenud...

Antoloogia arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79856

Aleksei Pehhovi "Varjus hiilija"

2011-03-13T22:11:00.002+02:00

Sisukokkuvõtte põhjal kartsin mingit jubedat fantasyklišeede pundart, aga ega ta nii hull olnudki. Kogu see maailm oli küll parajalt klišeeline (võlukunstiteema meenutas lausa Pratchetti Kettamaailma), ent lugu ise oli lõppkokkuvõttes lobedalt kirja pandud. Veidi rohkem meenutas klassikalist fantasyt kui praegu populaarset nö. "uue laine" oma-palju maagiat, traditsioonilised elukad, põhiliseks tegevusliiniks quest, vägivalda mõõdukalt, aga tegevust palju...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=66212

Põrgusse see põhjamaine temperament!

2011-03-12T02:31:00.003+02:00

Krt, ma ei saa eesti inimestest aru. Iga suvalise jama pärast peetakse viha aastaid või aastakümneid. Miks ei võiks olla nii, et täna tülitsetakse ja homme lepitakse? Eesti inimese vihkamist näib ravivat ainult surm või unustus. Tiblad annavad täna nuga ja homme lepivad, aga kui oled noalöögi üle elanud, on vähemalt leppimine. Meil on vihkamine nagu mingi faking gangreen, mis kestab aastaid. Samas iga kriitilise olukorra puhul poetakse kuhugi peitu, et salaja edasi vihata. Eesti inimesed, mis kurat teil viga on? Miks te ei ole kuuma verega koolerikud nagu mina?

Eesti temperament-endassetõmbunud, arg, pika vihaga. Õnneks on ka teistsuguseid. Loodan, et ei pea kuhugi Bulgaariasse või Horvaatiasse kolima, sest seal on äkki normaalsemad inimesed.

(Postitus tehtud purjus peaga, paluks mitte väga kriitiliselt suhtuda).

Sööge sitta, pika viha pidajad ja need rõveda temperamendga inimesed, kes oma väikluse üle eriti uhked on! Ma ei taha teid tunda, mind ei huvita see teie faking persekukkunud põhjamaine temperament, mis ei lase elada! Ma elan praeguses hetkes ja väiklane vihapidamine lihtsalt ei koti mind.

Stephen Kingi "Tume torn VII: Tume torn"

2011-03-03T12:04:00.001+02:00

Seda raamatut lugema hakates olid mu ootused väga madalad, sest minu meelest on käesoleva sarja puhul alates neljandast köitest olnud iga järgmine raamat nõrgem kui eelmine. Seitsmes köide üllatas meeldivalt ja kui kuskil keskkoha paiku (eriti kaasaja USA-s toimuv tegevuse osa) kohati igav poleks, saaks kindlast maksimumhinde... igatahes "neljale" tuleb tugev pluss otsa. Seevastu algus ja lõpp oma kiire actionii ning sürreaalse õhustikuga jätsid meeldiva mulje. Ka maakeelne tõlge oli korralik, eriti huvitavaks uudissõnaks pean "otsiskelu".

Sarja viimases köites on sürrealismi ja sümbolismi oluliselt rohkem kui enamikus žanriulme teostes. Ja lõpplahendus-mida autor siis meile sellega öelda tahtis? Et sõprus ja armastus on olulised, kättesaamatud unistused (nagu Tume Torn) aga kujutavad endast vaid ajaraiskamist, mille nimel ei tasu inimsuhteid ega lähedasi inimesi ohverdada? Nii võib siit välja lugeda. Fataalset hävingut külvav antikangelane ja alguse/lõpu sõlmitus meenutavad millegipärast Jaapani animesarja "Berserk".

Ja lõpetuseks võib öelda, et ameeriklaste kaubamärgifetiš on ikka naljakas-paralleelmaailma põhilisteks ning esmasteks tunnusteks on see, mis marki autoga keegi sõidab või mis karastusjooki joob...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=60520

Michael Crichtoni "Järgmiseks"

2011-02-05T21:06:00.002+02:00

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=69609

Tiit Tarlapi "Tuleriitade öö"

2011-01-28T20:56:00.002+02:00

Tarlapi seni mahukaima romaaniga võib täiesti rahule jääda... ulmet on siin küll vähem kui enamikus ta teostes ja fantastiline element tuleb mängu alles pärast 100-t lehekülge. Samas on "Tuleriitade öö" süžee palju läbimõeldum kui "Kromanjoonlaste" oma.

See, et romaani tegevus toimub järjekordselt "kusagil Läänes", s.t. tegelastel on mõnevõrra inglispärased nimed, ent konkreetset riiki või kohta pole mainitud, algul häiris veidi, ent hiljem enam mitte ja ju ma siis pole lihtsalt selliseid tekste ammu lugenud. Tegevusajaks võiks olla 20. sajandi algus (eelkõige kirjeldatud tehnoloogilise arengutaseme põhjal), väljamõeldud Trackhilli linna õhustik vastab Metsiku Lääne linnakese omale, ent Trackhilli minevik inkvisitsiooni ning sõdadega näib vihjavat rohkem Euroopale... Lõppkokkuvõttes paras õhustikuline rosolje.

Romaani näol on tegu kokteiliga vesternist, vandenõuteoreetikast ja paravõimetest. Kuulus "Püha vere ja püha graali" vandenõu, ent peategelane Hank Horler, kes seda lahkama peab, on ehtne vesternikangelane, kes oskab oma kahe revolvriga ülihästi ümber käia. Ka näiteks stseen, kus Horler pärast 14-aastast äraolekut esmakordselt Trackhilli ratsutab, pärineks nagu üks-ühele mõnest vestern-filmist.

Esimesed sada lehekülge jäi raamatust suhteliselt väheütlev mulje, ent siis läks tegevus täie hooga lahti ja kestis kuni lõpuni. Ega palju ette heita polegi-on põnevust, on filosoofiat ja kõike seda parajas konditsioonis. Peab ka mainima, et suhteliselt usuvastane tekst.

Raamatut lugedes tekkis mul kohati küsimus, et kui palju võib Trackhillis tükkis kõigi selle proua Butleritega olla Tarlapi kodulinna Sindit (kus ma küll kunagi käinud pole, aga mis on kuuldavasti samuti tihedalt läbipõimunud elanikkonnaga koht, mille linnavalitsus pealegi kunagi üle kümne aasta tagasi näiteks avalikus kohas ropendamise ära keelas, millest võib järeldada, et väikekodanlikel susserdajatel a la proua Butler on seal küllalt oluline roll...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79752

Tamur Kusnetsi "Hundipäikese aeg: Hullud on hundid ja hullud on hagijad"

2011-01-19T16:29:00.003+02:00

Triloogia kolmandas köites on ulmeline element juba peaaegu olematu, aga see selleks.

Võrreldes kahe esimese osaga on "Hullud on hundid ja hullud on hagijad" veelgi verisem ja märksa küünilisem... Kohati on tunne, nagu loeks Abercrombiet. Üldse üks verisemaid raamatuid, mida pikema aja jooksul loetud, nõrganärvilistele ei soovitaks. Romaani sisuks on Rooma orjalaevalt põgenenud Ballimari arveteklaarimine saksidest vaenlastega, taustaks sakside ja jüütide invasioon Britanniasse, mida nõrgenenud Rooma impeerium enam kaitsta ei suuda. Ehk siis sama setting, mis kuningas Arthuri lugudes.

Kui Kusnetsi triloogia algas pigem kangelassaagana, siis kolmandaks köiteks on juba päris raske kellelegi tegelastest kaasa elada. Laipu koguneb hulgi, ent kellestki väga kahju ka pole. Meestegelased on skemaatilised traditsioonidesse takerdunud tapamasinad (vähemalt germaanlaste puhul) ja naistegelased iseseisva mõtlemisvõimeta lambad. See polnud mõeldud etteheitena, ilmselt oligi selline tegelaskujude kirjeldamine vajalik lakoonilis-küünilise meeleolu loomiseks, samuti käib ju jutt hoopis teisest aegruumist kui meie kaasaegne maailm. Ja paar viimast lehekülge tekitasid kummalise mõtte, et autor võiks ju käesolevale triloogiale samasuguse järg-triloogia kirjutada...

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79572

Leo Kunnase "Gort Ashryn: III osa. Rahu"

2010-12-29T22:27:00.003+02:00

Hinne kõigub kusagil 4+ ja 5- vahel... Lõpuks otsustasin ikkagi maksimumhinde panna. Tegelikult peakski "Gort Ashryni" triloogat lugema ühe pika romaanina, nii näivad iga köite miinused väiksemad. Teine osa oli parem kui kolmas, samas on kolmandas oluliselt vähem seda, mis teises kõige rohkem närvidele käis-truualamlikku käsutäitmist olukorras, kus ülejooksmine või mässamine oleks palju mõistlikum lahendus.

Autor on loonud väga põhjaliku ja usutava maailma, ka õhustik on päris hästi välja kukkunud, ent karakterid on nõrgavõitu, nagu ka eelarvustaja maininud. Selles mõttes on olemas sarnasused Veskimehe "Kuu Ordu" tsükliga. See, et autori eeskujuks on suuresti olnud Dan Simmonsi "Cantos", paistab ka muidugi välja. Mitte, et selles midagi halba oleks.

Miinustest hoolimata võib öelda, et midagi nii võimast, kui see triloogia, pole kodumaises ulmes varem kirjutatud ja jääb loota, et Kunnas jätkab ulmekirjanikuna.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79571

George R. R. Martini "Mõõkade maru. Esimene raamat: Teras ja lumi"

2010-12-22T22:54:00.003+02:00

"Jää ja tule laul" on ikka üks perfektselt hea sari ja kuradi hea kirjandus, millele pole midagi ette heita. Kui romaani teine köide maakeeles ilmunud ja loetud, kirjutan nii blogisse kui Ulmekirjanduse Baasi põhjalikuma arvustuse.

Roger Zelazny "Kaose märk"

2010-12-04T21:26:00.002+02:00

Amberi-sarja raamatud on mulle piisavalt erineva mulje jätnud, ent käesolev köita ei suutnud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=8439

Peter V. Bretti "Maalingutega mees"

2010-11-23T22:23:00.003+02:00

Mitte, et ma terve raamatu lugemise aja oleksin vaimustusest oimetu olnud, aga lõppkokkuvõttes meeldis.

Okei, mingit "loogikat" pole ma kunagi fantasyst otsinud, ega hakka ka otsima... võib arvata, et enamik selle žanri austajaid (s.h. mina) on rohkem humanitaarsete kalduvustega ja ausalt pole mõtet ennast piinata tekstide lugemisega, mis ei meeldi... samahästi võiks nt. antiikmütoloogiat püüda "loogiliselt" analüüsida ja siis jõuda järeldusele, et see on otsast lõpuni räme praht, kuna miski selles kirjeldatu pole "loogiliselt" võimalik... aga see selleks.

Bretti maailm on suhteliselt lihtsalt üles ehitatud. Selles mõttes, et peale deemonite ja loitsumärkide muid maagilisi elemente siin polegi. Mingil hetkel mõtlesin lugedes, et ehk käsitletakse meie oma maailma postapokalüptilist tulevikku, ent tekstist võib siiski järeldada, et nii see pole. Ja siis on veel eri tsivilisatsioonid, mis deemoniohule erinevalt reageerivad-veidi meenusid Robert Jordani "Maailma silmas" erinevate sektide arusaamad õigetest viisidest Pimeduse Isanda vastu võitlemiseks.

Maailma kõrval on teiseks oluliseks plussiks tegelaskujud-kuidagi väga mitmetahuliselt ja sümpaatselt kirja pandud, oma tugevate ning nõrkade külgedega. Kui mingi hetkeni tundus, et kogu raamat võiks ainult Arlenist rääkidagi, siis lõpuks see mulje kadus. Ja noh, mis süžeesse tervikuna puutub, siis esimeste peatükkide põhjal kartsin järjekordset fantasyklišeede hunnikut stiilis "vapper talupoiss leiab lohemuna ja päästab maailma", ent õnneks see nii siiski ei olnud.

Tõlkest. Muidu hea, aga mis kuradi väljend on "silmad pulkas"? Ilmselt mingi släng, aga slängiväljendid sellistel asjaoludel tõlkesse küll ei sobi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=78740

Naomi Noviku "Tema Majesteedi lohe"

2010-11-12T16:43:00.004+02:00

Lobedalt kirjutatud, ent kaasa haarata ei suutnud ja seda mitmel põhjusel.

Lohed on kohutavalt klišeelikult kirja pandud, kohati on tunne, nagu loeks Napoleoni sõdade aega paigutatud "Eragoni". Liiga palju on neist elukatest fantasys kirjutatud nagunii ja midagi rabavalt uut Novik teemasse tuua ei suuda. Susanna Clarke tõi 19. sajandi alguse Inglismaale maagia ja see oli köitev, Naomi Novik püüab sama teha lohedega, ent vähemalt minu arvamuse järgi see tal ei õnnestu.

Kusjuures need lohed ongi ainus ulmeline element raamatus... muidu on ka kogu varasem ajalugu kulgenud täpselt samamoodi, nagu meie maailmaski. Loeks nagu kõige tavalisemat ajaloolist seiklusjuttu Napoleoni sõdadest, kuhu on üks levinumaid fantasyklišeesid sisse poogitud.

Lisaks on tegelaskujud suhteliselt kahvatud ja raske on neile kaasa elada.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=78967

Jerry Pournelle'i "Falkenbergi leegion"

2010-11-05T21:39:00.001+02:00

Minu meelest suhteliselt traditsiooniline militaarulme, nagu seda on palju loetud. Peakangelane võitleb Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu liidu eest (huvitav, kuidas saab juba kõla poolest nii ebardlikule nähtusele üldse lojaalne olla, hea et see reaalses maailmas ei realiseerunud), kõvasti on ränkraske sõdurielu kirjeldusi, armeesid ära kasutavate saamatute poliitikute kirumist ning militaristide juhmivõitu lojaalsust. Nagu Kunnase "Gort Ashrynis" ja ilmselt veel sajas erinevas teoses. Pastoraalset idülli luua soovivate farmerite vastasseis sunnitöölistest bandiitidega meenutas aga üks-üheselt Peter F. Hamiltoni The Reality Dysfunctionit.

Hindest võtab mõnevõrra maha romaani äärmiselt hakitud kompositsioon. Eks ta ju rohkem jutukogu on kui romaan, aga tervik on mõnevõrra raske moodustuma.

Võib-olla on mul hetkel lihtsalt militaarteemast teatud küllastumus, lisaks selle romaani lugemisele ka viimane nädal päevade kaupa Sabatoni kuulatud. Igatahes "nelja" saab auga kätte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=1827

Kirill Jeskovi "Viimane sõrmusekandja"

2010-10-24T18:37:00.005+03:00

Lõppkokkuvõttes otsustasin ikkagi maksimumhinde kasuks, ehkki see "Umbari gambiidi" osa absoluutselt ei meeldinud-tüütu sehkendamine äärmiselt halvasti väljamaalitud pseudokeskaegsel taustal. Kui Gondor, haldjate valdused ja muud Tolkienil "heade" asupaigaks olnud maad on siin nagu Tolkienil ikka ning Mordor meenutab mõnusalt Kesk-Aasiat, siis Umbari kirjeldamisega pole autor eriti hakkama saanud.

Aga see selleks. On fakt, et pärast selle raamatu lugemist on raske "Sõrmuste isandat" samamoodi näha nagu enne. Ja seda hoolimata asjaolust, et kohati näib Jeskovi nägemus toimunust olevat sama must-valge kui Tolkieni oma-headuse ja kurjuse jõudude asemel on siin küll oma tulevikku kaitsta püüdvad vaprad mõistuseinimesed ning haldjate juhitud fanaatilised primitiivse eluviisi pooldajad.

Kindlasti on see romaan äratanud meelepaha paljudes andunud tolkinistides ja ilmselt oli idanaabrite juures, kus inglise fantasy-klassiku austajad ei kõhkle vajadusel ka "ketserite" vastu puumõõku käiku laskmast, "Viimase sõrmusekandja" kirjutamine omamoodi julgustükkki. Mul endal pole JRRT loomingu vastu mingit vimma, mis paneks igasugust selle trööpamist nautima, samas ei suuda ma teda ka kaugeltki oma lemmikkirjanikuks pidada-osalt kahtlemata ta andetu poja poolt isast mahajäänud käsikirjade töötluste lugemise tulemus.

Teatud mõttes vastandub Jeskov Tolkienile ka ideoloogiliselt. Olid ju Tolkieni suurteks mõjutajateks "Sõrmuste isanda" kirjutamisel negatiivsed kogemused industrialiseerimise ja Esimese maailmasõjaga. Jeskovil on Mordori näol tegu tulevikkupürgiva tehnilise tsivilisatsiooniga, mis ei kõhkle end ludiitidest fanaatikute eest kaitsmiseks ka tapvaid relvi välja arendamast. Tolkien oli hipipõlvkonna suur mõjutaja-ja leiamegi siit raamatust ennast "kanepist lolliks suitsetanud" Umbari haldja-fanaatikud.

Millegipärast arvan, et see raamat võiks meeldida ka neile, kes muidu fantasyt vihkavad. Kohati on "Viimast sõrmusekandjat" lugedes tunne, nagu loeks pigem sotsiaalselt teaduslikku fantastikat, mis paneb kõvasti kaasa mõtlema.

Lõpetuseks võiks veel märkida, et erinevalt Tolkienist, kes kirjeldas Keskmaad millegi müütilisena muistsetest aegadest, on see Jeskovi jaoks ikkagi selgelt paralleelmaailm.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=16207

Lois McMaster Bujoldi "Sõduri õpilane"

2010-10-14T15:18:00.003+03:00

Suhteliselt üllatustevaba seikluslik kosmoseooper, midagi raputavalt originaalselt siin küll ei olnud. Aga Bujoldi kiituseks peab ütlema, et tema stiil on äärmiselt sümpaatne ja vähemalt pole tegu igava tekstiga, millest peaks ennast läbi närima.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/Andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=682

Peter F. Hamiltoni "The Reality Dysfunction"

2010-10-07T15:38:00.003+03:00

Ma ei suuda kuidagi panna maksimumhinnet teosele, mille läbilugemiseks kulub umbkaudu kaks kuud. Ma arvan, et veidi konsentreeritumalt (umbes kolm korda vähem mahukal kujul) olnuks parem lugemine, praegu läks kohati tüütuks ja hoolimata hoogsast tegevusest polnud just väga kaasahaarav.

Tegevusmaailmad, nagu edenistide Veskimehe loomingut meenutav utoopia või 16. sajandi Inglismaa pealt kopeeritud Norfolk, on kohati päris hästi üles ehitatud. Samuti on see elluärganud surnute teema kosmoseooperi põhiintriigina suhteliselt originaalne. Lalondel toimuv on rohkem splätter-õuduka kui kosmoseooperi moodi ja kurjadele jõududele jälile jõudev katoliku preester (kes veidi meenutab Kingi isa Callahani) ainult süvendab seda muljet.

Kas kunagi ka triloogia ülejäänuid köiteid loen, näitab aeg. "The Reality Dysfunction" igatahes saab minult nelja miinusega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=13791

Suve lõpp

2010-08-24T17:33:00.006+03:00

Praegu, augusti teisel poolel on see ÄÄRMISELT vastuoluline suvi, mis sobib hästi kokku minu jaoks äärmiselt vastuolulise aastaga, lõpule jõudmas. Põnevust ja igavust, edusamme ning taandarenguid üheaegselt... kõike seda on siin olnud. Ma arvan, et hoolimata teatud jamadest jääb 2010. aasta ikkagi mu mälus positiivselt domineerima... vähemalt loodan seda. Üle kolmandiku on ju veel ees. Vähemalt midagi nii kirjut ja vastuolulist ei mäleta ma tervest oma elust.

Tõestatud on see, et sõbrana esinev inimene võib sulle mingil hetkel noa selga lüüa ja tõmmata sind verisesse (sõna otseses mõttes) vastasseisu, milles sa ise tagantjärele veel osalt süüdi jääd ning mille eest vastutama pead. Samas sõpradest ja lõbusast seltskonnast pole puudust olnud ning mõni inimene, keda algul pole usaldatud, on hoopis heaks sõbraks saand. Jääb üle vaid loota, et lõpptulemusena läheb kõik hästi. Võin vaid öelda, et neid inimesi, kes minusse hästi suhtuvad, ei reeda ma mitte kunagi ja olen neile lojaalne lõpuni välja.

Joan Slonczewski "The Wall Around Eden"

2010-08-09T21:13:00.003+03:00

Olen eelarvustajaga Ulmekirjanduse Baasis selle raamatu osas (mille eksemplari võitsin auhinnana Estconi mälumängus) täiesti nõus. Tüütu raamat, millel puuduvad nii kaasa elama panevad tegelased kui ka huvitav sündmustik.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/teosed.asp?krit=Vorm&autor=638

George R. R. Martini "Fevre'i unelm"

2010-08-02T22:04:00.002+03:00

Vampiiriteema vastu pole mul kunagi midagi olnud ja Mississipi-kirjeldus oli ka hea. Ma pole palju vampiiriromaane ega üldse õudukaid lugenud, ent käesolev teos on Anne Rice`i "Intervjuu vampiiriga" järel juba teine, kus vampiirid paigutatakse 19. sajandi Louisianasse... ju siis näib see kombinatsioon paljudele kirjanikele meeldivat ja näib, et kukub hästi välja ka.

Mitte nii hea, et maksimumhinnet saada, aga "neli" on küll välja teenitud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=6859

Estcon 2010

2010-07-19T19:51:00.017+03:00

Reede

Tänavune Estcon toimus mu kodule meeldivalt lähedal, ehkki põhjaeestlastele jällegi ebameeldivalt kaugel-Saarjärvel Põlvamaal. Saarjärve, kus me kogunesime ka 2006. aastal, asub looduslikult väga kaunis kohas, ent erinevalt Valgemetsast ja Taevaskojast ei pääse sinna rongiga ning bussiühendus on vilets. Enamik inimesi tuli seekord autodega. Jonnaka inimesena otsustasin mitte kohalesaabumiseks küüti paluda, vaid bussidega kohale sõita. Ilmselt mängis oma osa otsuses ka see, et aeg jaanipäevast juuli alguseni oli olnud suhteliselt üksluine ja tüütu, nii et seiklemine oli teretulnud.

Reede hommikul tõusin üles, varustasin end "Zeppelinis" õllega (kuumalaine tõttu pidasin seda viinast sobivamaks joogiks) ja suundusin bussijaama. Oli palav ja päikeseline ilm, praegusele suvele omane. Kell 11:45 suundusin Tallinn-Värska bussiga Tartust Ahjale. Seal tulin bussilt maha. Vähem kui kümne minuti pärast tuli Ahja-Võru buss ette. Sealt (pärast kümneminutilist vahepeatust Põlvas) Partsisse. Partsis tulin bussi pealt maha ja vedasin oma raske kandami (mis koosnes valdavalt 29-st õllepurgist) palava ilma kiuste Saarjärvele. Tee peal tuli puhkemaja personal mulle autoga vastu, teatas, et ühtki ulmikut pole veel kohal ja andis mulle võtmed. Molutasin puhkemajas, kuni viie paiku saabus Ipp ja seadis batuudi üles. Siis hakkas rahvas kogunema.

Teatavasti varustab Ove igal Estconil kellegi mingi iseloomuliku sepisega... seekord oli selleks Metsavana ihupreester Isa Pjotr, kellele pidulikult õigeusu rist kaela riputati.

Samal õhtul õnnestus mul ka veenduda, et läbi gaasimaski õlut juua on võimatu.

Öö saabudes otsustasime alustada Cthulhu tseremooniatega ja kutsuda välja iidsed jumalused Cthulhu, Dagoni ja Nyggodeth-Tharlapi. Viimase väljakutsumiseks on teatavasti vaja teha müstilist ja kurjakuulutavat ööklooma häält. 2009. aasta Estconil tehtud katsed ta väljakutsumiseks nurjusid (nagu on mitmelgi pool dokumenteeritud). Ilmselt oli põhjuseks asjaolu, et Nyggodeth-Tharlapi näol on tegu järvekoletisega ja Taevaskojas polnud suurt järve, mistõttu eksortsism mingit mõju ei avaldanud.

Suveöösse mattunud järvele oli laskunud kurjakuulutav vaikus, kui me selle kaldal iidset ja pühadusteotavat ööklooma häält, mida on kirjeldatud "Necronomiconis" ja iidsetes Surnumere käsikirjades, tegime. Ümbritsev maailm tardus õudses kurjuses ja lained laksusid pahaendeliselt. Midagi hämarat ja tundmatut ujus kalda poole... mis osutus pardiparveks.

Nyggodeth-Tharlapi väljakutsumine ebaõnnestus ka sel korral, põhjuseks viski vähesus, sest mainitud joogi puudumisel on teatavasti võimatu tõsist ööklooma häält teha. Loodetavasti on meie preestritel järgmiseks Estconiks olemas nii suur järv, viski kui ka hambapasta.

Hommikul tuli lõpuks politsei. Saadeti tagasi.

Laupäev

Magasin keskpäevani, nii et kui üles ärkasin, oli Costello ettekanne lauamänguest juba käimas ja enamik hommikusöögist nahka pistetud.
Leo Kunnase ettekande ajaks olin juba konditsioonis. Seejärel hakkasime larbiks valmistuma, Atsi jutt kirjastusplaanidest ei jäänud aga samuti kuulamata.

Seejärel alustasime "Stalkeri" larbiga, tegevuskohaks Tšernobõli tuumaelektrijaama ümbrus. Mulle anti Kiievi loomaaia direktori roll, kes koos majandusjuhi ja kahe abilisega metsast mutantloomi pidid püüdma. Minu tegevus mängus lõppes suhteliselt ruttu, zombi puudutus muutis mind zombiks ja kindluse mõttes lasti mulle ka kuul pähe. Larp paistis silma lahedate kostüümide ja relvade poolest, eriti ägedad olid pikkades mantlites ja gaasimaskidega natsid.

Algas mälumäng. Meie võistkond "Orlando Magic" sai teise koha, mis oli piisavalt hea tulemus, arvestades, et mu eelmiste aastate võistkond oli dramaatilistel asjaoludel lagunenud.

Siis jagati Stalkereid ja tehti ühispilt.

Õhtul rääkis Triin majas animetest ja näitas klippe. Läbitungiv norskamine pööningult seda ei nurjanud.

Hilisõhtu ja järgneva öö tšillisin maja ees ja järve ääres ning suhtlesin inimestega. Siis läksin magama.

Pühapäev

Ärkasin liiga vara.

Räägiti kirjastuste põnevatest plaanidest. Siis pidas Belials suurepärase ettekande, millega pani kõike "loogiliselt" võtta püüdvad inimesed paika.

Ürituse ametlik osa lõppes. Olin väsinud, reedene seiklushimu oli ammu kadunud ja sõitsin Hargla autoga koju.

Järgmisel aastal jälle!

Alfred Besteri "Tiiger! Tiiger!"

2010-07-14T22:53:00.004+03:00

Hinde osas mõtlesin tükk aega, aga jõudsin siis järeldusele, et ei suuda leida põhjust, miks maksimumhinnet mitte panna. Jah, tegu on väga omapärase raamatuga mulle seni tundmatult autorilt. Võimalik, et vahetult pärast raamatu lõpetamist on mulje veel liiga värske, et selle mõju enda jaoks tervikuna hoomata.

Raamat meenutab veidi 19. sajandi seiklusjuttu ja mitte ainult kohatiste retrofuturistlike elementide poolest(viktoriaanlike kommete taaselustumine ja arhailiste sõidukite kasutamine rikkurite poolt). Astronaudid on siin näiteks mitte väljaõppinud spetsialistid nagu reaalses maailmas, vaid samasugune alamklass nagu lihtmadrused 150 aasta eest. Nagu ka Foyle`i olukorra kirjeldus raamatu algul toob silme ette mingi vrakil triiviva merehädalise hoopis varasemast kirjandusest. Autori lembus füüsiliselt (ja valdavalt ka vaimselt) moonutatud tegelaste vastu näib aga isegi kuhugi romantismiajastusse kuuluvat. Lisaks tiigrinäoga Foyle`ile kohtame siin veidras suunas arenenud nägemismeelega, ent muidu pimedat rikkuritütart, hallinahkset ümbritsevatele inimestele ohtlikku radioaktiivset endist teadlast ja mingil hetkel koguni tervet "värdjate tsirkust".

Ausaltöeldes ei usu ma hästi, et üheaegselt nii jäärapäiselt loll ja labiilse käitumisega tüüp nagu Foyle suudaks üldse kättemaksu kavandamisel nii kaugele jõuda. Tegelikult on Foyle`i tegelaskuju tervikuna veidi vasturääkiv ja psühholoogiliselt usutamatu. Ajudeta jõmm, elegantne intrigaan, kinnisideega fanaatiline kättemaksja ja siiras patukahetseja-kõik see on üheaegselt liiga palju. Ja ega siin eriti tegelaskujusid, kellele kaasa elada, polegi-peale Jisbella on kõik veidrikud ja maniakid.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://193.40.240.76/sfbooks/getrets.asp?raamat=212

Roger Zelazny "Amberi veri"

2010-07-13T19:30:00.001+03:00

Põnev ja äärmiselt hoogsa sündmustikuga raamat, meeldis rohkem kui kuues osa. Samas polnud ka nii mõjuv, et maksimumhinnet panna.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=8413

Lunatica "Avalon"

2010-07-08T23:50:00.001+03:00

http://www.youtube.com/watch?v=BV1wWW5tlCw

Isaac Asimovi "Koidu robotid"

2010-07-06T20:43:00.005+03:00

Kahjuks pean Arviga nõustuma. Sarja esimesest kahest osast mahukam, ent oluliselt igavam raamat. Asimovi 80-ndate aastate looming pole eriti hea, nagu "Asumi" järjedki tõestanud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://tool.dcc.ttu.ee/sfbooks/getrets.asp?raamat=377

Norman Spinradi "Torgi Jack Barronit"

2010-06-30T23:44:00.001+03:00

Idee oli huvitav, aga teostus igavavõitu. Ulmet veidi vähevõitu, kohati tundus, nagu loeks tavalist põnevikku. Surematusteema muutis küll seda muljet, ja oluliselt rohkem vähestest kirjeldatud ulmelistest vidinatest. Ilmselt see näärmeteema ongi raamatus kõige meeldejäävam.Howards oma ihaga surematuse järele ja meetoditega selle saavutamiseks meenutas veidi igivana hullu prantslast Tad Willamsi Otherlandis.

Praegu tundub veider, et see romaan võis kunagi mingi erilise skandaali tekitada. Samas tundus 1969. aastal ka USA neegerpresident autorile ulmelisem kui igavene elu, nii et aeg on siin lihtsalt omi korrektuure teinud.

Jin Roh: The Wolfe Brigade/Jin Ro

2010-06-26T20:50:00.007+03:00

Riik: Jaapan

Aasta: 1999

Lavastaja: Hiroyuki Okiura

Sünge anime alternatiivajaloolisest 1950-ndate Jaapanist, mis on II maailmasõja järel okupeeritud USA asemel Saksamaa poolt (vähemalt nii on mõnedes ülevaadetes väidetud, ehkki ma sellist II maailmasõja stsenaariumi kuidagi loogiliselt ette ei kujuta.)Tegevusmaailm on masendav, düstoopiline ja veidi räpakas.

Minust pikemalt ja paremini on kirjutanud Vabarnamees siin foorumis:

http://www.baka.ee/?pg=ylevaated&id=32

Nightwishi "Escapist"

2010-06-24T00:36:00.005+03:00

http://www.youtube.com/watch?v=esO7boEp2-c

Sergei Lukjaneno ja Vladimir Vassiljevi "Päevane vahtkond"

2010-06-22T22:26:00.000+03:00

Eelarvustajad on minu eest paljugi juba ära öelnud. Jah, hea raamat. Edgarist lugemine võttis muige suule küll.

Tõlkes on paraku ladina tähti kasutavatest keeltest (nagu soome ja tšehhi) pärit nimed lihtsalt ära transkribeeritud, uurimata seejuures õigete nimekujude kohta.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=20034

Fuck you!

2010-06-19T09:44:00.000+03:00

Ehk siis neile, kellele ma mingil põhjusel ei meeldi, kes arvavad, et neil on õigus kõigile ette kirjutada, milline olla ja kuidas elada-närige muru, surge maha, pistke ennast põlema!

Olen alati saanud hakkama ilma targutavate mölakateta ja saan ka edaspidi. Ülbed tropid käigu kus kuusteist.

Some people are alive only because killing is illegal.

Isaac Asimovi "Alasti päike"

2010-06-16T17:16:00.000+03:00

Maailmade filosoofiline taust oli lõppkokkuvõttes huvitav, aga enamikku tekstist oli igav lugeda. Selles mõttes meeldis "Teraskoopad" rohkem. Ja krimkasid pole ma kunagi armastanud. Oma osa on siin ka sellel, et "Teraskoobaste" tegevusmaailm meeldis oluliselt rohkem. Solaria on hästi välja mõeldud, ent seal toimuv pole põnev.

Solariast. Minu jaoks kohutav düstoopia, mingil juhul ei tahaks sellises maailmas elada. Isegi ülerahvastatud Maa samas sarjas tundub parem selle pealesunnitud üksindust fetišeeriva tsivilisatsiooni kõrval.

Kolm pluss.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://tool.dcc.ttu.ee/sfbooks/getrets.asp?raamat=25

Siim Veskimehe "Sümfoonia katkenud keelele"

2010-06-14T22:23:00.000+03:00

Neli miinus. Eks hinne kuhugi kolme ja nelja vahele jääbki.

Romaani tegevus toimub üldjoontes samas maailmas, mis "Pilvelinnuste" oma, ent tegelased ja tegevuskohad on hoopis teised. Lugu algab salapärasest majast Pärnus, mille peakangelane päranduseks saab ja veidrast vanast käsikirjast... siis tulevad mängu juba tulnukad paralleelmaailmast ja hoogne tegevus läheb lahti.

Näib, nagu oleks autor üritanud mahutada 160-le leheküljele võimalikult palju märulit ja siis raamatu kiiresti ära lõpetada. Maailmade vähene lahtikirjutamine (erinevalt "Pilvelinnustest") ja nõrgavõitu lõpp ongi romaani peamisteks miinusteks.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=79008 .

Kir Bulõtšovi "Perpendikulaarne maailm"

2010-06-10T23:26:00.001+03:00

Vene ulmeklassiku esimese eestikeelse ulmeraamatu, kolme lühiromaani sisaldava kogu kolmest tekstist on üllatuslikult "klassikaline teaduslik fantastika" vaid esimene-"Mäekuru". Ühtlasi on see minu meelest kogu parim tekst. Ülejäänud kaks kujutavad endast rohkem fantastiliste elementidega poliitilist satiiri a la Bulgakovi osad teosed. Kahe aastakümne eest ajaloo prügikasti läinud riigikorra mõnitamist kõlbab siiski ka praegu lugeda, erinevalt mõnedest teistest samalaadsetest tekstidest, nagu näiteks Lazartšuki/Uspenski "Kollane allveelaev "Komsomolets Mordovij" ", mis minu põlvkonnale enam suurt midagi ei ütle.

Aga jah, kogu koostaja võinuks panna suuremat rõhku žanriulmele ja väiksemat satiirile, sest žanripuhtaid teoseid oskas Bulõtšov tõesti hästi kirjutada, mida "Mäekuru" tõendab.

Kaanekujundus on jälle nii tehtud, et ainult asjassepühendatud saavad aru, et tegu on ulmega.

"Mäekuru".

Spoiler!!!

Olin lühiromaani juba peaaegu lõpuni lugenud kui äkki turgatas-ma olen seda joonisfilmi teksti põhjal ju vähemalt osalt näinud! Kümneaastaselt või nii.Youtube`i kaudu sain oma arvamusele ka kinnitust. Kuidagi sünge tundus toona, aga igatahes jäi see kujund-kamp poolmetsistunud noori jõudmas hüljatud kosmoselaeva vrakini, mille siseruumide seintel on vanad fotod nende vanematest jne. kuhugi sügavale mu teadvusse ja seda suurem rõõm oli teksti nüüd eestikeelses tõlkes lugeda.

Jyrka on paljugi minu eest ära öelnud. Sugestiivne tekst, mille maakeelde tõlkimine oli kindlasti hea mõte, eriti nende jaoks, kes vene keelt ei oska.

"Perpendikulaarne maailm"

Algul tüütuvõitu poliitfarsina mõjunud lühiromaan hakkas lõpupoole rohkem meeldima. Kui see antigravitatsioon ja dimensioonirännak välja jätta, on siin ulmet muidugi väga vähe. Eks selliseid Pupõkini-taolisi moodsaid feodaale ole NSVL-is/Vene Föderatsioonis olnud ka reaalselt ja märksa hullemaid.

"Tõrge-67"

Lõbus alternatiivajalooline lugu, mis kirjutatud aastal 1968, ent ilmuda saanud aastakümneid hiljem.

1967. aastal toimusid Nõukogude Liidus Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva suurejoonelised pidustused, nagu võime lugeda autori järelsõnast. Käesolevas lühiromaanis otsustatakse need korraldada veidi teisiti ehk siis nii-öelda taaskehastamise võtmes... Leningradi kesklinn kujundatakse ajutiselt 1917. aasta Petrogradiks ja ajaloolistes kostüümides inimestel võimaldatakse Talvepaleed rünnata ning erinevaid rolle etendada, püüdes seejuures kogu selle massiivse showga välismaailmale muljet avaldada. Sellega, et etendusest hoogusattunud mass ilmselt Talvepalee ka reaalselt ära rüüstab, on arvestatud-las lõbutsevad pealegi.

Propagandistlik rollimäng läheb kiiresti kontrolli alt välja, madalikule kinni jäänud "Aurora" purustab kahurilasuga bolševike staabi Smolnõi ja märatseva pööbli ning muuseumitöötajate reaalseks pöördunud mängulahingus võetakse kasutusele tulirelvad. Edasi lugege ise. Arvestades, et kakskümmend aastat pärast loo kirjutamist Nõukogude Liit tõesti kaosesse langes, igati prohvetlik tekst.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79082

(Loodetavasti modereerib Jyrka varsti andmed kogu kohta ära, siis pääseb ka lühiromaanide arvustustele eraldi juurde)

"Mäekuru" animatsiooni esimene osa YouTube'is (ainult vene keeles):

http://www.youtube.com/watch?v=PhN9HamfbuY .

"Täheaeg 7: Ingel ja kvantkristall"

2010-06-05T00:52:00.001+03:00

Indrek Hargla "Ingel ja kvantkristall"

Jah, ehk tõesti veidi lühike ja kiirustatud, ent millegipärast jättis hästi sümpaatse mulje. Nelja aasta eest loetud "Roosist ja lumekristallist" pole enam palju meeles, ent omal ajal meeldis seegi lugu väga. Näib, nagu autor kavandaks Kajst ja Mettest pikemat sarja, sest otsad jäid lahtiseks.

Üldiselt räägitakse Eestis ikka allalaadimisest, klaviatuurist klikkimisest, jne., mitte downloadimisest, keyboardist ja clickimisest. Aga see selleks.

Veiko Belials "Näe, kala!"

Paraku peab loo Belialsi loomingu halvemikku lugema. Tausta (Vana-Kreeka õhustikku) on tõesti veidi uuritud ja mingi puänt oleks nagu ka, aga kaasahaaravus ja sära puuduvad. "Kaht" ka panna ei tahaks, sest iseenesest polnud ka igav ega ebameeldiv. Ja piisavalt lühike.

Marcus Kaas "Põgenemine"

Segaselt alanud jutusari muutub veidi parememaks ja põnevamaks. s.t. klišeelikuks fantasyseikluseks. Tegevusmaailm on keskmisest fantasyst küll mõnevõrra erinev, ent süžee enam kui traditsiooniline-võimust ilmajäänud ja maal lihtsates tingimustes üleskasvanud prints põgenemas koos targa vana võluriga kurja imperaatori sõdurite eest. 15-aastaselt oleksin sellisest tekstist ilmselt vaimustatud olnud, aga mitte praegu. Samas, potentsiaali ju on, autor alles algaja, ehk suudab sellest kõigest kunagi midagi põnevat valmis kirjutada.

Taivo Rist "Kõige tähtsam on silmale nähtamatu"

Mitte viievääriline, ent täitsa korralik lugu. Erinevalt eelarvustajatest ei ela ma Tallinnas ega tunne sealset õhustikku nii hästi, ent mõnevõrra siiski tunnen ja assotsiatsioonid reaalsete kohtade ning ka inimestega (ühe olulise kõrvaltegelase näol loo lõpupoole, kellega seostus üks tuttava tuttav) tulid sisse.

Siim Veskimees "Kuldhordi teine tulek"

Ei, see oli väga hea jutt. Need omavahel mõõkadega arveid klaarivad bahadurid meenutasid kohati telesarja "Highlander", aga see selleks. Evolutsiooni järgmine aste inimeste järel on ulmes äärmiselt põnev teema ja siin on sellest hästi kirjutatud. Autor võiks sellest maailmast veel kirjutada.

Põnev ja mõtlemapanev tekst.

Jeff Carlson "Sugarloafi lemmiklooma- ja topisepoes läks tulevahetuseks"

Jeff Carlson "Väike armas jõulutuli"

Olles läbi lugenud kaks eesti keelde tõlgitud juttu sellest sarjast, võin öelda et tegu oleks nagu mingi novellisarja vormi mahutatud USA telsarja stsenaariumiga. Kaks vaprat menti, mees ja naine, must ja valge teevad pahadele tuule alla, lahendades igas teistega lõdvalt seotud episoodis ühe juhtumi. Lõpp on alati õnnelik, kuri saab karistatud. Veidi ulmet on ka muidugi. "Täheajast" seda kõike lugedes pääseb küll pesupulbri, hügieenisidemete ja mähkmete propagandast iga kümne minuti tagant, seegi eelis televisiooni ees.:)

Tavaline meelelahutus.

Charles Stross "Hulkurfarm"

Antoloogia ja selles sisalduvate juttude arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=79017 .

Vernor Vinge'i "Leek sügaviku kohal"

2010-05-30T23:20:00.000+03:00

Pärast pikka kõhklust otsustasin ikkagi "viie" ära panna... Noh, et isenesest ju vahva raamat ja päris põnev, ning "neli" oleks kuidagi ebaõiglane, isegi plussiga. Kogu see universum on päris omanäoline ja originaalne, nagu ka huntide tsivilisatsiooni kirjeldus, süžee on ka hoogne ning ei veni väga. Kõvasti on vihjeid rootsi autori Harry Martinsoni ulmepoeemile "Aniara". Kosmoselaeva nime eestikeelne tõlge aga toob igale Tallinna ööeluga vähegi kursis olevale inimesele muige suule.

Raamatu põhiliseks nõrkuseks on tegelaskujud, nagu Andrigi maininud. Johanna oli neist veel üks sümpaatsemaid, meenutab ta siis "nõukogude pioneeri" või mitte, nagu ka Kirjamees... ent üldiselt olid need hundikarjad üksteisega väga sarnased ja raamatus polnudki eriti kedagi, kellele kaasa elada. Samuti oli erinevalt hundiplaneedist ülejäänud universum jäetud detailselt lahti kirjutamata, mis oli minu meelest omakorda miinuseks. Veidi rohkem põnevaid maailmu ja eksootilist õhustikku kulunuks kindlasti ära.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=1459

Arthur C. Clarke'i "Kauge Maa laulud"

2010-05-15T19:54:00.000+03:00

Minu suhtumine Clarke`i loomingusse on selline, et "Linn ja tähed" oli ikka väga võimas asi, muud tema ettesattunud raamatud mitte nii väga. Originaalis pole ma tema raamatuid lugenud, see-eest aga kõiki eestikeelseid tõlkeid.

Eelmised arvustused ei jätnud raamatust eriti positiivset muljet ja seda meeldivam oli üllatus. Eriti seikluslik raamat tõesti pole, ent soe ja päikeseline tegevusmaailm on meeleolukalt kirjeldatud. Üldiselt mõjuvad sellised hedonistlik-patsifistlikud maailmad lõpptulemusena stagneerunult ja tüütult (heaks näiteks Silverbergi Majipoor), ent Clarke`il on õnnestunud seda vältida.

Suhteliselt ebaharilikud on ka süžee ja kompositsioon-lihtsalt kirjeldatakse ühe kosmoselaeva meeskonna viibimist ühel planeedil aasta vältel. Mis puutub Päikesesüsteemi hävingu teemalisse emotsemisse, siis sellest ma puudust ei tundnud.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et "Linna ja tähtede" järel seni enimmeeldinud Clarke`i raamat.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=2497

Bruce Sterlingi "Accelerando"

2010-04-28T22:53:00.000+03:00

Tegelikult meeldis mulle raamatu esimene pool rohkem kui teine. Selles oli täiesti usutavalt kirjeldatud lähitulevikku ehk seda, millisesse kriisi läänemaailm võib 21. sajandi jooksul jõuda. Erilised plusspunktid autorikaitse/maffia temaatika eest ehk siis Strossi näol tegu inimesega, kes teatud asjadest tõtt räägib.

Kuni Amberi noorpõlve kirjelduseni oli raamat päris huvitav. Autor kohe oskas nooruslikust energiast tulvil tegelased sümpaatseks ja kopitanud süsteemi konservatiivist jüngri Pamela ebameeldivaks kirjutada. Mingist hetkest muutus tekst aga järjest segasemaks ja lõpp polnud enam nii põnev. Singulaarsuse-järgne maailm lihtsalt erineb meie igapäevasest reaalsusest nii palju, et sellest ei saa eriti midagi aru.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?Raamat=58804

Evangelion 2.0: Murdumine/Evangerion shin gekijôban: Ha

2010-04-09T00:16:00.000+03:00

Riik: Jaapan

Aasta: 2007

Lavastaja: Kazuya Tsuramaki

Evangelion 1.0 : Sa oled/pole üksinda/Evangerion shin gekijoban: Jo

2010-04-07T23:40:00.000+03:00

Riik: Jaapan

Aasta: 2007

Lavastaja: Kazuya Tsuramaki

Temaatilise telesarja järg, kus ka osad stseenid on täpselt samad. Üldiselt kõlbas täitsa vaadata.

Esimene rühm/Pervõj otrjad

2010-04-06T22:49:00.000+03:00

Riik: Jaapan/Venemaa/Kanada

Aasta: 2009.

Lavastaja: Yoshiharu Ashino.

Mind ausalt ei huvita, kui palju oli filmis Vene propagandat ja kui palju mitte. See "Suure Isamaa" sõja klisheesid ekspluateeriv ja müstikaga segav film oli minu meelest päris hästi välja kukkunud. Samuraimõõkadega (vähemalt peategelasel oli selline) ja paravõimetega pioneerid sakslastega võitlemas...

Viimane Vampiir/Blood: The Last Vampire

2010-04-04T23:16:00.000+03:00

Riik: Jaapan

Aasta: 2000

Lavastaja: Hiroyuki Kitabuko

Lähen jällegi kergema vastupanu teed ja viitan Vabarnamehe ülevaatele baka.ee foorumis:

http://baka.ee/?pg=ylevaated&id=7 .

Kiidusõnadega jääb üle vaid nõustuda.

Frederik Pohli "Gateway"

2010-04-04T01:01:00.000+03:00

Raamat, mille juurde jõudsin üpris huvitaval moel-netituttav Rumeeniast saatis mulle faili ja käis peale, et läbi loeksin. Esimene raamat, mida lugesin Microsoft Readeri programmi kasutades.

No vat ei suutnud kaasa haarata, midagi pole teha, ehkki enamikule inimestest näib meeldivat. Üks neid tekste, mis on ilmselt juba mõne kuu pärast täielikult ununenud. Kuidagi väga staatiline ja kirjeldav osa jäi ka elutuks.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/getrets.asp?raamat=526 .

Stephen Kingi "Tume torn VI: Susannah' laul"

2010-03-26T13:36:00.000+02:00

Pärast kolmandat osa hakkas see sari minu jaoks alla käima ja praeguse köitega allakäigutendents süveneb.

Sarja kolmes esimeses köites oli olulisel kohal omapärane (postapokalüptilisi, vesterni- ja fantasyelemente sisaldav) maailm koos hoogsa ja põneva sündmustikuga. "Võlur ja klaas" hakkas kohutavalt venima, samas suutis autor sarjale omast stiili säilitada. "Calla huntides" lisandus venimisele tüütu pendeldamine New Yorgi ja paralleelmaailma vahel ning sarja sobimatu vampiiriteema. "Susannah` laul" on minu meelest seni sarja nõrgim osa. Rolandi kodumaailma mõnusaid kirjeldusi on jäänud järjest vähemaks, reaalses maailmas toimuv pole vaatamata dünaamilisele sündmustikule absoluutselt kaasahaarav. Kõik see tekitab tunde, nagu loeks mingit "Düüni" järge või Tolkieni pärijate poolt kokkuklopsitud raamatut. Ehk siis-alla käinud ja järjest tüütumaks muutuv sari ning maailm. Soov sari võimalikult ruttu ära lõpetada pole selle kvaliteedile ilmselgelt eriti kasuks tulnud.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=57219 .

Philip Reeve'i "Põrgulikud leiutised"

2010-03-18T18:46:00.000+02:00

Sarja kahe esimese osa tõlkeid lugesin 2006. aasta päikeselisel kevadel ja suvel, mis praegu tundub hästi kauge minevikuna, nii et paljugi on jõudnud meelest minna. Sai loetud ja nauditud, isegi Estconil jaburaks läbuks keeranud temaatilises rollimängus osaletud. Sarja tõlgete avaldamisse tuli millegipärast pikem paus ja inglise keeles lugemist ka ei jätkanud. Kuni nüüd see (huvitaval kombel K. W. Jeteri klassikalise aurupunkromaaniga sama pealkirja kandev) raamat eesti keeles ilmus ja palju vanu häid mälestusi äratas.

Muidugi on tegu young adult-kirjandusega... aga see-eest tipptasemel. Loo vahepealset kergelt lapsikuks kiskumist kompenseerib hoogne lõpposa. Reeve`ile omaseid naljakaid kilde kohtab ka, nagu laul nimega "Ida on roheline" (vihje kultuurirevolutsiooni-aegse Hiina tuntud propagandalaulule "Ida on punane").

Hesteri osas ei saa paraku Raul Sulbi arvustusele Ulmekirjanduse Baasis vastu vaielda. Kibestunud ja egoistlik tüüp, julmus segatud enesehaletsusega. Wren erineb Hesterist nagu öö päevast ja see kontrast on kuidagi hästi mõjuv.

Loodetavasti need, kelle meelest kogu sari on saast, sest liikuvate linnade kirjeldus on vastuolus mingite füüsikaseaduste või loogikareeglitega, taipavad kolmandast köitest eemale hoida.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=78925

Neon Genesis Evangelion/Shin seiki evangerion

2010-03-16T13:36:00.000+02:00

Riik: Jaapan.

Aasta: 1995-1996.

Lavastaja: Kazuya Tsurumaki, Hideaki Anno, Masayuki, Hiroyuki Ishido, Tsuyoshi Kaga, Tensai Okamura, Masahiko Otsuka, Keiichi Sugiyama.

26 osa.

Sai siis viimase paari päeva jooksul selline asi ära vaadatud. Üldiselt on sarja sisust väga hästi kirjutanud Vabarnamees siin:

http://www.baka.ee/?pg=ylevaated&id=6 .

Igati hea asi, ehkki mulle meeldis sarja hoogne algus/keskosa rohkem kui psühholoogiline lõpp.

Futurecop!-1988 Girls

2010-03-09T00:28:00.000+02:00

http://www.youtube.com/watch?v=CXLG37aeByE .

See link ei taha kuidagi aktiveeruda, nii et paluks ta aadressiribasse kleepida.

Scott Lynchi "Red Seas Under Red Skies"

2010-03-05T22:39:00.000+02:00

Raamat (mille läbilugemiseks mul huvitaval kombel kulus poolteist kuud) algab venivalt nagu autorile tihti kombeks, ent läheb mingi aja pärast hoogsaks ja veriseks piraadimäruliks üle. Erinevalt traditsioonilisest fantasyst on siin lisaks maagiale oluline roll ka alkeemial. Lisaks veel võimuvõitlust ja intriige maal ning merel, seda kõike mõnusalt vahemerelises õhustikus.

Miinuspoole pealt võiks mainida, et seitsmeosalisest saagast on seni ainult kaks ilmunud ja ilmselt võtab igaviku, kuni kogu see kupatus täies mahus trükivalgust näeb ja läbi lugeda õnnestub.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis:

http://www.dcc.ttu.ee/andri/SFBooks/getrets.asp?raamat=75212

Lõbus video majahaldjast :P

2010-02-01T22:12:00.000+02:00

http://www.youtube.com/watch?v=DBS_y6bSPYg&feature=PlayList&p=B0652FF56263564C&playnext=1&playnext_from=PL&index=76

Bad boy...

2010-02-01T22:04:00.000+02:00

PVP-killer Irakli mänguvanglas

Viimased paar päeva paistab, et ükskõik mida ma teen või ei tee, ikka õnnestub kellelegi närvidele käia või mingi jama kokku keerata. :(

2010. aasta Baka kokkutulek...

2010-02-01T21:28:00.000+02:00

...oli igati vahva üritus ja sugugi mitte igav lastepidu, nagu kurjad keeled väitnud. Palju toredaid inimesi ja kõvasti jooki lummeuppunud Viljandimaa metsas. Sai nähtud ka uut kodumaist etnohorroriks liigituvat kodumaist lühimängufilmi "Rändaja" mis oli küll veidi liiga järsu lõpu ja puiselt mõjuva dialoogiga, ent kõlbas täitsa vaadata, eriti kui arvestada, et tudengite tehtud.

(Eelmisel kuul Tallinnas kuulsin alusetut väidet, et Scorpionsi Winds of Changes olevat mu lemmiklaul ja ennäe imet-öise karaoke-kassikontserdi käigus õnnestuski mul seda esitada. Keegi ei filminud, nii et Youtube'i salvestatud materjal õnneks ei jõua).

Karske ja viisakas nädalavahetus...

2010-01-22T22:06:00.000+02:00

... näib vääramatu paratamatusena ees seisvat, sest tapva pakasega pole mu sõpradel väga soovi kuskil rokkida... ega ilmselt minulgi.

Dekaadi kurjakuulutav algus

2010-01-20T23:43:00.000+02:00

Haiti maavärin, rõve alkoholokaust Tallinnas ja nüüd jonnib lähedane sõber nurgas, et mina sinuga ei mängi... Ja blokeerib mu MSN-i.

Kidupid, saage suureks!

Viin, stõuner ja okse ehk nädalavahetus kilulinnas

2010-01-19T23:48:00.000+02:00

Reedel Tallinna suundudes polnud mul eesootavatest sündmustest veel vähimatki ettekujutust. Vestlus vanema rännumehest härrasmehega rongis, kes oli suure osa maailmast läbi käinud ja nüüd Oslo lennukile suundus, lõi hilisematele päevadele totaalselt vastanduva meeleolu.
Kuna õige Tallinna rokkari igapäevaellu kuulub "Levika" leti äärde roopimine, kangema narkootilise kraami veenisüstimine ja ohjeldamatud kepiorgiad, ei saanud ma ju niisama ulmekokkutulekult "Lost Continendist" südaöise bussiga koju sõita, vaid suundusin Eskimoga koos tõelist elu kaema. Pärast lühiajalist passimist "Levikas" koos Eskimo ja Harglaga, kus mul õnnestus tartlasi värdjateks nimetanud suusamütsis kõrendit (nime ei maini) peksaandmisega ähvardada, suundusime juba parajalt auru all olles L. juurde... keda polnud kodus. Takso tellimine ei õnnestunud, siiski õnnestus meil üks kinni pidada ja Mustamäele sõita... mille käigus kaotasin ära oma mobiiltelefoni. Veidi aja pärast õnnestus mul oma silmaga näha rajooni hirmsaimat akustilist relva-Eskimo audiosüsteemi, mis tervet maja hirmu all hoiab.
"Kui joogid sees, siis ongi anarhia" nagu laulusalm ütleb, seega asusime öisest ajast ja mendihirmust hoolimata muusikat kuulama. Pärast Eskimo uinumist diivanil doomi/death metalit/stonerit enam kuulda polnud ja nii asusin majaelanikke vahelduse mõttes terroriseerima Eskimo poolt vihatud Nightwishiga, mis mängis, kuni ma ise magama jäin.
Järgmine päev algas õlle ja erineva muusikaga (Eskimo valikul, sest ühtki mulle meeldivat asja ta kuulata ei suutnud). Edasi L. juurde.
Pärast ühe mu Tallinna sõprade tuttava tüdruku lahkumist (kainelt ja siivsalt) algas kõige ehtsam alkoholokaust, ehk nagu L. lõõpis, "Skinheadi, hipi ja nohiku ühine jooming". Kogu mitmepäevasel läbul oli juba algusest peale mingi vastik maik juures-liiga palju soodaksjoomist, liiga vähe lõbusat seltskonda. Lisaks jäi Tallinna rokikuningas Eskimo ootamatult magama ja kui me L-ga tal otsas trampisime, et teda üles saada, sai väga kurjaks. Järgnevas maadlusmatšis Eskimo ja L. vahel õnnestus mul neutraalsena püsida. Viina ja mahla kulus kõvasti ning muusikat sai ka kuulatud (Akvariumi "Burlak" jääbki minu jaoks ilmselt mainitud nädalavahetust meenutama, nagu Winny Puhhi "Peegelpõrand" märksa meeldivamat läbu Metsavana juures ja pool aastat lahtisena külmkapis hoitud õlle joomist). Seejärel suundusime "Levikasse", kust ma südaöisele bussile suundusin.
Pohmell, kadunud mobiiltelefon, riided määritud tundmatu ööklooma oksega, prillitoos laiaks istutud... Ei kuulu just kõige positiivsemate joomamälestuste hulka. L. on siiski vahva tüüp, kellega teinekordki koos alkot võiks tarvitada.