Sunday, December 20, 2015

Gerard Kleini "The Overlords of War"

Jah, kõik need erinevate tulevike kirjeldused ning aja- ja ruumirännud jätsid päris lummava mulje. Kohati läks romaan vast minu maitsele liigagi metafüüsiliseks ja filosoofiliseks, ent hinde osas otsustasin lõpuks siiski maksimumi kasuks. Veidi pani imestama ka pidevas sõjaolukorras olevast ja militariseeritud tulevikuühiskonnast pärit peategelase vähene imestus järjekordse ootamatu aja/ruumihüppe üle ning kiire kohanemine uute maailmadega.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, December 16, 2015

Juli Burkini ja Sergei Lukjanenko "Venemaa saar"

Lugesin samuti Rauno Pärnitsa seni trükis avaldamata tõlget... vene keelt sellisel tasemel ei valda, et ulmet lugeda ja trükis pole seda romaani seni eesti keeles ilmunud (kahtlen sügavalt, kas kunagi ilmubki).

Iseenesest selline lobe lugemine, päris hea ideega (toimuva mõte selgub täielikult alles romaani lõpus) ja mitte nii mahukas, et mingitpidi ära tüüdata. Vahepeal ajas sutsu naerma küll, ent erinevalt nii mõnestki teisest romaani lugenust ma mingeid hullumeelseid naerukrampe ei täheldanud... ei tea kas huumorimeelega lood kehvad või läks osa naljadest tõlkes kaotsi. Peamiseks hinnet "4" peale tõmbavaks asjaoluks on kahtlemata need 1990. aastate Vene ulmefandomi siseelu puudutavad naljad... no ei ütle need Eesti lugejale aastal 2015 suurt midagi.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, December 13, 2015

China Mieville'i "Perdido tänava jaam". Kolmas osa.

Vahel on kummaline vaadata, kuidas raamatutest aru saadakse. Jah, Mieville on mauistlik kommunist, romaanis on tõesti ühe korra korra kommunismi kohta hästi öeldud, hea tahtmise korral võib tekstist välja lugeda vihjeid klassivõitlusele ja eks see New Crobuzon selline rõhutatult multikultuurne (täpsem oleks ilmselt öelda "mõistuslikest eluvormidest mitmekesine") on. Aga romaani põhiintriig ei seostu üldse poliitteemadega, kogu maailm oma veidruses ja sünguses on äärmiselt põnev ning omanäoline. Politseid mitteusaldavate ja tasuta hambaravi ihkavate vasakpoolsete hipide manifestiga pole selle romaani näol nüüd kindlasti tegu... jah, arusaadavalt pole Eesti lugejatel, eriti neljakümnestel ja vanematel erilist põhjust kommunismi armastada, ent kui suurest antisovjetlikust raevust viirastub "tasuta hambaravi" Mieville`i romaanis või maikasärkites tätoveeritud blatnoid ja viinapudelid Strugatskite "Väikemehes", siis on tegu pigem ideoloogilise soovmõtlemise kui teose enda olemusega. Mis "ebateadustesse" puutub, siis ega "Perdido tänava jaama" näol polegi tegu SFiga, vaid science-fantasy/aurupungiga maailmast, kus toimivad teistsugused füüsikaseadused.

"Perdido tänava jaama" tegevus toimub sellises kummalises maailmas... on kummaliselt toimivad loodusseadused, "teaduslik maagia", mehhaanilised robotid ja radioaktiivse mutatsiooniga sarnanevat efekti tekitavad relvad, samas on transpordi areng pigem 19. sajandi või 20. sajandi alguse tasemel (rongid, tsepeliinid) ja tulirelvadena kasutatakse ränilukuga musketeid. Lisaks inimestele leidub selles maailmas ka kõikvõimalikke teisi rohkem või vähem mõistuslikke olendeid.

New Crobuzoni kui linna olemusest ja romaani süžeest on eelarvustajad juba veidi rääkinud... Sündmustikku käivitavaks asjaoluks ongi peategelase, inimesest teadlase Isaac Dan der Grimnebulini juurde saabuv äralõigatud tiibadega garuda Yagharek (garudad on linnupeade- ja tiibadega humanoidsed mõistuslikud olendid), kes tahab endale uusi tiibu ja taas lendama õppida. Grimnebulin teeb Yaghareki aitamiseks katseid kõikvõimalike putukate ja muude tiivuliste olendite peal, söötes muuhulgas tundmatut, tegelikult valitsuse käest varastatud ja heauskselt ostetud, röövikut "unepasa" nime all tuntud narkootikumiga. Narkootikum avaldab röövikule kummalist mõju ja see moondub hiiglaslikuks putukaks, inimteadvustest toituvaks "kustutajakoiks", kes imeb Grimnebulini kolleegi teadvusest tühjaks, ja põgeneb mõistuseta "juurviljaks" muudetud meest maha jättes laboratooriumist. Selgub, et narkootikumi näol on tegu nendesamade röövikute poolt eritatava ainega, mille tootmise on monopoliseerinud maffiaboss Motley, kes omab veel nelja röövikut. Kui noodki röövikud kustutajakoideks muutuvad, satub kogu New Crobuzon üliohtlike hiidputukate terrori alla. Lisaks hakkab valitsus Isaaci ja tema sõprade peale klaperjahti pidama ning Motley vangistab Isaaci kheprist (mõistuslikust inimputukast) elukaaslase Lini, arvates, et teadlane on oma röövikukasvatamisega otsustanud tema unepasa-monopoli hävitada...

"Perdido tänava jaam" on hoogsa süžeega ning üsna verine ja sünge raamat, kogu maailm oma veidrate olendite, kummalise maagia/teaduse/tehnika ning muuga mõjub äärmiselt omanäoliselt. Erseni otsus romaani eestikeelne tõlge kolmes köites välja anda polnud just kõige lugejasõbralikum lahendus, sündmustik käivitub suuresti alles teises köites ja lisaks kipuvad ka äärmiselt värvikireva maailma erinevad detailid ununema, kui romaani päris järjest ei loe. Samas on kahtlemata tegu hea valikuga ja hinde osas pole kahtlustki.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Wednesday, December 9, 2015

Arkadi Strugatski ja Boriss Strugatski "Marslaste teine sissetung"

Jah, Wellsi eeskuju on siin tõesti näha ja lugedes meenus koht "Maailmade sõjast", milles keegi sõjaväelane seletab minategelasele oma tulevikunägemust "kodustatud" inimkonnast marslaste orjadena. Wellsi variandis surid marslased küll lõpuks maha, nii et seda ei juhtunud.

"Marslaste teises sissetungis" käsitletud probleemid on kahtlemata teravad-koduplaneet on vallutatud ja miljonid inimesed surnud, aga minategelane jahub ikka oma pensioni, markide, ekseemi ning sinise silma teemal. Eks sarnast suhtumist ole tänapäevalgi reaalses elus kohatud (võiksin tuua paralleele, ent need jätaksid ilmselt sutsu noriva ja demagoogilise mulje, nii et parem ei too). Seetõttu jättis lühiromaan kohati üllatavalt hea mulje, ehkki olin selle kohta eravestlustes üsnagi halbu arvamusi kuulnud, nii et hinde osas mõtlesin pikka aega "4" peale. Lõpuks hakkas aga pea 100-leheküljelise teksti ülesehitamine ühele ideele tasapisi ära tüütama-no pikalt sa mingite jobude tõmblemisest ikka loed, kui niikuinii on ammu selge, mida autorid oma tekstiga öelda tahtsid. Lõpupoole ootasin mingit jõhkrat puänti, millele justkui vihjanuks minategelase ja teiste kasvav leivaisu, ent seegi jäi tulemata ning hinne päästmata.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, December 8, 2015

Robert A. Heinleini "Taeva orvud"

Romaani algus meenutas veidi Clarke`i "Linna ja tähti"-on mingi suletud keskkond, millest väljaspool toimuv tegelasi eriti ei huvita ja hakkaja nooruk, kes püüab reeglite vastu mässates seda olukorda muuta. Teine meenunud teos oli Bulõtšovi "Mäekuru", seda ülejäänud inimkonnast kosmilistes tingimustes äralõigatud inimrühma taandarengu ja metsistumise osas.

Maksimumhinnet ma "Taeva orbudele" panna ei suuda-siin lööb liigselt välja see osadele Heinleini teostele omane tuimus. Isegi tegelased on nii ühesugused, et kipuvad omavahel segamini minema. Võib-olla on asi ka selles, et erinevalt mõnedest eelarvustajatest puudub mul romaaniga isiklik nostalgiline side. Aga "4" saab kindlalt kätte.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Sunday, December 6, 2015

Maniakkide Tänava ja J. J. Metsavana "Saladuslik tsaar 3: Kettmõõgaga mõõdetud maa"

Tsaari-tsükli kolmas raamat ja esimene romaan (mis eessõna järgi on ühtlasi romaanidiloogia esimene osa) sisaldab oma pealkirjas taaskord metakirjanduslikku sõnamängu-kui varem on "Tsaari"-raamatute pealkirjades vihjatud Jules Verne`ile ning Tove Janssonile, siis sedapuhku tehakse kummardus suhteliselt vähetuntud Eesti kirjaniku Aristarh Sinkeli Põhjasõja-teemalisele ajaloolisele romaanile "Mõõgaga mõõdetud maa".

Sisust: asteroid Tooni kokkupõrkest Maaga on möödunud sajandid ja suur osa meie koduplaneedist on asteroidilt pärit tulnuklike nanomasinate poolt ksenoformitud. Suur osa Maale jäänud ja varjendites ellujäänud inimeste järeltulijatest on ksenoformimise tagajärjel hiiglaslikeks putukateks muteerunud, teised on varjendi suletud keskkonnas teinud läbi kohutava retardatsiooni ning taandarenenud kääbusteks. Eestit ja selle vahetut ümbrust on siiani ksenoformimise eest kaitsnud orbitaalkompleks Ippolit, mida keskaja tasemele langenud kohalikud jumalana kummardavad ning mis võõrelu levimiskatsed orbiidilt suunatud tulelöökidega tõkestab. Eestis ja Loode-Venemaal on moondumata kohalikud loonud mingi kummalise, ajalooraamatust eeskuju võtva muinas- või keskaegse tsivilisatsiooni, mis kujutab endast muinas-Eesti ning Kiievi-Venemaa koopiat, Sankt-Peterburi kohal paikneb Uus-Kiiev. Tõsi küll, õigeusu pappide moodi vaimulikud palvetavad selles maailmas Ippoliti poole, veo- ja lihaloomadena kasutatakse hiiglaslikke võõrmaailmset päritolu putukaid ning eksisteerib ka hulk teisi erinevusi 11.-12. sajandi ajaloolisest reaalsusest. Samal ajal on tehnoloogiline kõrgtsivilisatsioon levinud kosmosesse, ent väljaspool koduplaneeti elavaid inimesi vaevab jätkuvalt viljatus, mistõttu lapsi tuuakse kosmosesse Maa ksenoformimata alalt. Et kohalikud Maalt ei põgeneks, hoiab Kuu Multirahvuseline Kultuur neid madalal arengutasemel, hoides alal nende Ippoliti kummardamisel põhinevat religiooni, ent kaitstes nende asuala ka Ippoliti tulelöökide abiga ksenoformimise eest.

Kahest esimesest "Tsaari" raamatust tuntud Kuu Multirahvuselise Kultuuri sõjaväelast Jaan Kallost on "Kettmõõgaga mõõdetud maa" alguseks tabanud üsnagi kummaline saatus-nimelt on ta algul ühes kehapooles vohava vähkkasvaja tõttu pikuti pooleks lõigatud ning amputeeritud kehapool küberneetilise proteesiga asendatud. Amputeeritud kehapoolt on omakorda algul säilitatud krüokastis ja hiljem see teaduse arenedes vähist terveks ravitud ning omakorda küberneetilise proteesiga varustatud. Kuna amputeerimisel on poolitatud ka aju, on Kali isiksus koos keha lõhestamisega jagunenud kaheks-targem, ent kibestunum kolonel Kal ja juhmivõitu, ent elurõõmus seersant Los. Hiljem on Kali poolt kontrollitud kehapool läbinud ka vananemisvastase ravi. Kehapooli pole uuesti ühendatud, ent need saab küberneetilistest proteesidest lahti ühendada ja koos tegutsema panna.

"Kettmõõgaga mõõdetud maa" alguses saabub teade Ippoliti allakukkumisest ja Kal, Los ning teised kosmosetsivilisatsiooni esindajad suunduvad Maale, et toimuva põhjusi uurida. (Kuu Multirahvuselise Kultuuri esindajate infiltreerumine Uus-Kiievi ühiskonda toob meelde Strugatskite romaani "Raske on olla jumal".) Samal ajal on Tarbatu seaduslik valitseja, oma lelle Lehari poolt reedetud kollitapjast seikleja Õnnepäev kunagises Virumaa Katastroofikaitsekeskuses maoljate ehk kääbusteks retardeerunud inimeste käes vangis. Kuna koos Ippoliti allakukkumisega ütleb üles ka maoljate maa-aluses kodus elu tagav termotuumareaktor, asub Õnnepäev koos maoljatega teele Uus-Kiievi poole, otsustades tee peal ka oma Tarbatus viibiva reeturist lellega arved klaarida. Olukord Maa elamiskõlblikuks jäänud osas muutub äärmiselt veriseks ja kaootiliseks...

Võrreldes kahe eelmise "Tsaari" raamatuga on tegevusmaailm käesolevas romaanis detailsemalt lahti kirjutatud. Ka muutuvad tsükli sündmustik ja üldine õhustik järjest süngemateks, seda hoolimata koomiksilikust ning mitte väga tõsiseltvõetavast tegevusmaailmast. Romaani täpsem žanriline defineerimine on keeruline... iseenesest on vaieldamatult tegu postapokalüptilise SFiga, ent siin põimuvad omavahel kosmoseooperi, science-fantasy, auru-, küber- ja biopungi elemendid. Kohati näib, et see poolnaljatlevalt mõjuv "Tsaari" maailm hakkab autorite stiili ja eesmärkide jaoks veidi kitsaks jääma. Hindeks siiski maksimum-ja jääme järgmist osa ootama.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Friday, December 4, 2015

"Technotise: Edit & I"/"Technotise: Edit i ja"

Riik: Serbia

Aasta: 2009

Režissöörid: Aleksa Gajic, Nebojsa Andric, Stevan Djordjevic

Serbia küberpunk-animafilm 2074. aasta futuristlikust Belgradist ja tudengineiust, kes laseb endale eksamil sohitegemiseks mikrokiibi naha alla istudada-tegu, mis toob endaga kaasa soovimatuid tagajärgi ja seab ta elu ohtu.

Serbia ulmega (ei kirjanduse ega filmide näol) polegi ma varem kokku puutunud ja kõrgtehnoloogilist tulevikku kujutav küberpunk-animatsioon sellest vaesest Balkani riigist mõjus päris üllatavalt. Idaeuroopalik õhustik ja küberpunk sobivad omavahel kuidagi väga hästi kokku. Sümpaatse mulje jättis ka filmi õhustik ja värvivalik-selline suvine ning päikeseline.

Tuesday, December 1, 2015

Stanley G. Weinbaumi "Interplanetary Odysseys"

Käesoleva arvustuse kirjutamisega teen ma veidi pattu-kogumikku Interplanetary Odysseys pole ma kordagi oma käes hoidnud, küll aga olen lugenud läbi ja tõlkinud eesti keelde kõik selles sisalduvad lood-Stanley G. Weinbaumi "Planetaarse seeria". Seega on käesolev arvustus mõeldud just sellele lugude sarjale ja peaks ühtlasi iseloomustama neid tekste sisaldavat ning lähiajal eesti keeles ilmuvat kogumikku. Kuna veebiotsingutega õnnestus mul kindlaks teha, et Weinbaumi ingliskeelne kogumik Interplanetary Odysseys sisaldab just ja ainult "Planetaarse seeria" lugusid, ongi käesolev arvustus just sellele kogumikule.

"Planetaarse seeria" lugusid iseloomustavad seikluslik süžee, detailselt lahtikirjutatud ja põnevaid ning värvikaid olendeid sisaldavad võõrmaailmad, teaduslik-tehniline prohvetlikkus (eriti tuumaenergiasse puutuv) ning armastusliin. Tegelaste psühholoogiasse, käitumisse ja motiividesse puutuv ongi Weinbaumi nõrgim külg ning mõne loo muudab see ka oluliselt viletsamaks. Seejuures on mitmed lood (Tidal Moon, Parasite Planet, The Mad Moon ja Flight on Titan) küllaltki sarnase sisuga-peategelane kogub vaenuliku keskkonnaga (loodetest uhutud, tapvatest hallitusseentest tulvil, palavikust puretud või jäises-pimedas-tuulises) maailmas mingeid väärtuslikke artefakte (ravimtaimi või juveele).

Eestikeelne "Planetaarse seeria" lugude kogumik peaks ilmuma järgmise aasta alguses minu tõlkes.

"A Martian Odyssey"

Mõtlesin mingi aja, kas peaksin seda lugu Baasis arvustama, sest pole ju seda kordagi lihtsalt lugemisrõõmu pärast lugenud, vaid ainult tõlkinud, aga olgu siis...

Minu meelest on tegu igati laheda seiklusjutuga, mille suurimateks plussideks on Marsi eluvormide fantaasiarikkkad kirjeldused-nagu püramiide tootev ränipõhise koostisega elukas. Ja nagu Metsavana maininud, oli Weinbaum ikka tõeliselt geniaalne prohvet (tuumamootoriga rakettide kirjeldused aastast 1934). Erinevalt kahest eelarvustajast ei näe ma vähimatki põhjust loole maksimumist madalamat hinnet panna.

Kui kõik normaalselt sujub, saab lugu varsti ka eesti keeles lugeda. Detaile hetkel ei täpsustaks.

"Valley of Dreams"

"Marsi odüsseia" otsene järg on Weinbaumi "Planetaarse seeria" lugudest vast nõrgim. Loo tegevus toimub pärast "Marsi odüsseias" kirjeldatud sündmuste lõppu. Arese ekspeditsiooni meeskonna liikmed, Ameerika keemik Jarvis ja Prantsuse bioloog Leroy suunduvad enne Marsi-ekspeditsiooni kojunaasmist Thyle mägismaale Jarvise allakukkunud abiraketist fotofilme ära tooma. Pärast raketi leidmist avastavad nad kanali äärest iidse linna...

Võrreldes teiste "Planetaarse seeria" lugudega jääb Valley of Dreams veidi liiga kirjeldavaks, eriti põnevat sündmustikku ega intriigi siin pole, autor kirjeldab lihtsalt Marsi tsivilisatsiooni puutuvat täiendavalt lahti. Samas pole lugu ka väga halb ja peab tunnistama, et 1934. aasta tekstist "iidsete tulnukate" hüpoteesi leidmine oli päris huvitav. Lisaks aatomimootoriga raketile kirjeldab Weinbaum käesolevas loos ka päikeseenergial toimivat pumbajaama, olles tehnoloogises pooles talle omaselt hämmastavalt prohvetlik.

"The Red Peri"

21. sajandi lõpu Päikesesüsteemi kosmosekaubandust terroriseerib salapärane ülikiire piraadi-kosmoselaev Punane Peri, mis varitseb ja röövib kaubalaevu vahetult pärast tõusmist või enne maandumist planeetide magnetväljas, kus nad on kõige abitumad. Ühel päeval satub maa atmosfääris Punase Peri saagiks Veenuselt naasev Hollandi rakett Aardkin, mille pardal on lisaks reisijatele ka hinnaliste Veenuse loodusvarade last. Aardkini pardal viibib ka noor Ameerika radioloog ja füüsik Frank Keene, kes ühe pardale tulnud abordaažimeeskonda kuuluva piraadi skafandrivisiirist sisse kiigata julgeb, tolle punapäisuse tuvastab ning selle eest lõhkise ninaga maksab.

Aasta hiljem, kui Keene on kohtumise piraatidega juba peaaegu unustanud, satub ta koos endast vanema teadlase Solomon Nestoriga Päikesesüsteemi servale suundunud teaduslikult ekspeditsioonilt naastes ootamatult Pluutole kosmosehätta. (Pluuto on Weinbaumi 1930. aastate teaduslikel ettekujutustel põhinevas maailmas Maast veidi suurem, ent ilma atmosfäärita must ja kõle planeet.) Enda teada on Keene ja Nestor neljas ning viies inimene, kes on oma ajaloos jala Musta Planeedi pinnale asetanud, ent neid ootab seal ees ootamatu üllatus...

"Punase Peri" kohta käib sama, mis paljude teiste sarja lugu kohta-tegevusmaailm on suurepäraselt kirja pandud ning teaduslik-tehnilised kirjeldused oma ajast ees, ent tegelaste omavaheliste suhete kirjeldused ja psühholoogiline motivatsioon jätavad soovida. "Punases Peris" ilmneb ka Weinbaumile omane naistegelase tüüp-tugeva iseloomu ja otsusekindla käitumisega "saatuslik naine", kelle kõrval meespeategelane, armastuse ning veidralt fanaatilise seaduskuulekuse vahel tõmblev Keene kentsakalt ning ebausutavalt mõjub.

Lühiromaani lõpu põhjal võib arvata, et ehk planeeris autor sellele järge, ent kahjuks röövis kopsuvähk kõigest kuu aega pärast "Punase Peri" ilmumist ajakirjas Astounding Stories 33-aastase kirjaniku elu.

Stanley G. Weinbaumi ja Helen W. Kassoni "Tidal Moon"

Loo tegevus toimub Ganymedesel, mis oli Weinbaumi 1930. aastate teaduslikel arusaamadel põhinevas ettekujutuses üsna karm koht-pidevatest loodetest uhutud pinnaga ja jaheda kliimaga kuu, mille ainsaks tõusuvete eest kaitstud kohaks on selle pealinn Hydropolis. Siiski on Ganymedes inimkonna jaoks ääretult oluline koht, sest vaid seal kasvab cree-nimeline ravitoimega sammal.

Loo peategelane on Ganymedesel töötav samblakoguja Bob Amherst, kellele teekonnal veekindlate kuplitega varustatud kaubavahetuspunkti ootamatult Maalt pärit huvireisija Kirt Scaler kaaslaseks määratakse. Mehed asuvad "hippideks" kutsutud kohalike amfiibsete elukate seljas teele...

Weimbaumile omaselt on suhteliselt lühikeses loos pandud väga palju rõhku tegevusmaailma detailsele lahtikirjutamisele. Hinde osas otsustasin pärast mõningat kõhklust maksimumi kasuks.

"Parasite Planet"

Veenus on Weibaumi maailmas üsna karm koht-kuna selle üks pool on pidevalt pööratud Päikese poole, katab seda poolt elamiskõlbmatu kõrb ning planeedi teine pool on kaetud igijääga. Nende kahe poolkera vahel asub kitsas "hämarikutsoon", millest osa on kõikvõimalikest parasiitlikest eluvormidest kubisev soine džungel, mida planeedi jäisest poolest eraldab kõrge jäämüür.

Loo peategelane on ameeriklasest seikleja Hamilton Hammond, kes elab Veenuse džunglis surmavate hallitusseente ohu tõttu hermeetiliselt suletud metallist onnis ja hangib pärismaalaste käest vahetuskaubanduse teel väärtuslikke xixtchili-nimelisi taimi, millest Maal tehakse noorendavat ravimit. Ühel päeval hävitab mudavaling Hammondi metallonni ja eosekindlat kaitseriietust kandev mees on ellujäämiseks sunnitud alustama ohtlikku teekonda lähima inimasustuseni...

Tegevusmaailm oma kummaliste eluvormide ja mõnevõrra koloniaalajastut meenutava õhustikuga (Ameerika Veenus, Briti Veenus jne) on suurepäraselt kirja pandud, ent halb suhtedraama, täpsemalt tegelaste kummaline käitumine loo lõpus, tõmbab hinde "4" peale.

"The Lotus Eaters"

Hamilton Hammondi tegemistest rääkiva "Planetaarse seeria" alasarja teises loos on peategelane oma armastatu Patricia Burlingame`iga äsja õnnelikult abiellunud ja koos võtavad nad ette teadusliku ekspeditsiooni Veenuse "jäisele" poolele...

Jälle üks Weinbaumi lugu põneva ja detailselt kirjapandud maailma ning kummaliste olenditega. Hindes pole kahtlustki.

"The Planet of Doubt"

Hammondi-alasarja viimases loos osalevad peategelane ja tema abikaasa inimkonna ajaloo teisel ekspeditsioonil Uraanile, mis on Weinbaumi ettekujutuses tahke pinnaga, ent hiiglaslik ning lõputute ududega kaetud planeet. Olemasoleva tehnoloogia juures saavad inimesed Uraani külastada vaid iga neljakümne aasta tagant, mil see on Saturniga vastasseisus ning kohapealseid uurimistöid takistab tihe udu, mistõttu planeedi uurijad peavad liikuma selle pinnal üksteise külge köidetuna...

Kehtivad samad kiidusõnad, mis "Lootosesööjate" kohta.

"Redemption Cairn"

Raketipiloot Jack Sands on meeleheitlikus olukorras-ta on jäänud töötuks, sest inimkonna ajaloo esimeselt Europa-ekspeditsioonilt naasva kosmoselaevaga Maal maandumisel juhtunud õnnetus on ebaõiglaselt tema kui ühe kahest ellujäänust süüks aetud. Ootamatult pakutakse talle võimalust oma tegevuslitsents tagasi saada ja Interplanetary-nimelise firma poolt korraldataval reklaamiotstarbelisel missioonil piloodina taas Europale lennata. Sandsi kaaspiloodiks pakutakse Claire Averyd, rikka suguvõsa pärijannat ja raketivõidusõitjat hüüdnimega Kuldsähvatus. Sands ja Avery vihkavad teineteist juba esimesest silmapilgust...

Europa näol on Weinbaum loonud taas suurepärase ja värvika maailma. Nimelt on mainitud taevakehal tema kujutluses väga madal atmosfäär, millest mäetipud kõrgemale kerkivad. Nii eksisteeribki igas mäeahelikuga eraldatud orus omaette ökosfäär koos ainult sellele orule omaste taimede ja loomadega. 1935. aastal surnud autori postuumselt ilmunud loos on kirjeldatud ka tuumarelvi-mis erinevalt reaalse maailma kümmekond aastat hiljem leiutatud ekvivalentidest on väikese purustusjõuga ning leiavad kasutamist muuhulgas vanade majade lammutamisel. (See, et neid relvi on Weinbaumi tulevikumaailmas esmakordselt kasutatud "Vaikse ookeani sõjas", on muidugi hämmastavalt irooniline prohvetlikkus.)

"Nelja" peale tõmbab loo hinde intriigi teatav rabedus-"pahade" tegevuse täpne eesmärk ja motiivid jäävad segasteks.

"The Mad Moon"

Loo peategelane on endine jahimehest sportlane Grant Calthorpe, kes elab Io džunglis asuvas hütis koos oma kolmejalgse papagoiliku "parkassi"-nimelise olendiga ja hangib nõdramõistusliku olemisega pärismaalastelt vahetuskaubana šokolaadi vastu raviotstarbelisi fervalehti. Niiske džungliga kaetud Io, mida lisaks totakatele pärismaalastele ja "parkassidele" asustab ka keskaegsel arengutasemel rottide tsivilisatsioon ning kimbutab kurnav malaarialaadne palavik, on oma hullumeelse õhustikuga Calthorpe`i korralikult peast segi ajanud. Kui Calthorpe kohtab ühel õhtul džunglis õhtukleidis tütarlast, kes nimetab end ta tööandja, fervalehti koguva firma omaniku tütreks, peab ta seda palavikunägemuseks...

Loo sündmustik on veidi klišeelik, ent pärast mõningat kõhklemist otsustasin siiski maksimumhinde kasuks. "Hullus kuus" torkab eriti silma naispeategelase isik-kui muidu eelistab Weinbaum kirjeldada naistegelasi tahtejõuliste ja otsusekindlatena, siis sedapuhku on naispeategelaseks üsna rumal ning saamatu rikkurist tibi...

Eesti keeles leiab loo minu tõlkes võrguajakirja Reaktor 2015. aasta novembrinumbrist, tuleva aasta alguses peaks Eesti lugeja seda koos teiste "Planetaarse seeria" lugudega saama lugeda ka esimesest eestikeelsest Weinbaumi kogumikust.

"Flight on Titan"

Aastal 2142 tabab maailma majanduskriis, põhjuseks valeks osutunud kuulujutud hiiglaslikest looduslikest kullavarudest Veenusel ja sellest tekkinud majandusmull. Loo peategelasteks on New Yorgi noor lasteta abielupaar, müügimees Tim ja tema abikaasa Diane. Kui Tim majanduskriisi tõttu töötuks jääb, otsustavad nad suunduda Titaanile ja koguda selle poolmõistuslike pärismaalaste käest hinnalisi leekorhideede-nimelisi juveele. Titaani näol on Weinbaumi ettekujutuses tegu eriliselt põrguliku kohaga-jäine kliima, 72-tunnised "pimedad perioodid", kohutavad tuuled ja arseenipõhised, inimestele söömiskõlbmatud kohalikud eluvormid...

Jälle üks suurepärase maailma, omapäraste olendite ja põneva sündmustikuga Weinbaumi tekst. Loo sündmustikku kävitavas majanduskriisis pole raske ära tunda analoogi autori enda eluajal toimunuga. Hoolimata kohatisest kunstlikult mõjuvast pingekruvimisest ja "viimasel hetkel pääsemistest" ei näe ma põhjust sellele loole "viiest" madalamat hinnet anda.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis