"Metropolis"

Riik: Saksamaa

Aasta: 1927

Režissöör: Fritz Lang

Kuna see klassikaline tumm-ulmefilm oli mul siiani nägemata(olen küll kunagi näinud mingit Jaapani anime-töötlust), plaanisin Tartu Elektriteatri korraldatavat kontsert-linastust vaatama minna juba mais. Tookord tulid muud asjad vahele, aga õnneks nüüd seda üritust korrati.

Elleri-nimelise muusikakooli hoones näidatud "Metropolise" variant oli varasemast üldlevinust pikem, sest seda oli täiendatud hiljuti Buenos Airesest leitud filmimaterjaliga (mis eristus ülejäänud filmist üsnagi selgelt tänu oma halvale kvaliteedile). Näis, et mingid lõigud on filmist endiselt puudu (ühes kohas kirjeldati vahekaardil "võitlust" seda näitamata), ent ilmselt teavad filmiajaloo spetsialistid neid detaile minust paremini. Korraldusliku poole pealt ütleks veel, et ansambel Floxi helitaust sobis minu meelest filmiga väga hästi kokku ja varemkuuldud hoiatused koleda kriuksidžässi olid alusetud.

Kui nüüd filmi enda juurde minna, siis ütleksin, et kohati pildiliselt päris võimas, ent ilmselgelt pigem oma ajastusse kuuluv teos. 1920. aastate olulised märksõnad-hirm tööliste revolutsiooni ees, dekadents, džässmuusika ja moodsad tantsud ning üldine maailmalõpu-ootus lõid filmis pidevalt välja. Meenusid õige mitmed 20. sajandi algusest pärinevad kirjandusteosed (nagu Bernhard Kellermanni "Tunnel" või August Gailiti "Purpurne surm"), mille õhustik on kuidagi sarnane. Usun, et inimestele, kes 20. sajandi alguse ajaloolisest taustast eriti palju ei tea, võib "Metropolis" üsna kummalise mulje jätta. Filmis torkab silma ka tugev kristlik element ja kohati näib, et ulmeline süžee on vaid vahendiks mõistuloo rääkimisel.Samas on nii mõnedki kaadrid tuleviku suurlinnast tõeliselt kaunid ja küllap tulevad need tuttavad ette ka paljudele, kes filmi ennast näinudki pole.

Andy Weiri "Marslane"

Idee oli igati huvitav ja ilmselt ei pea imestama, miks romaan on sellise populaarsuse saavutanud-sellist karmi ning realistlikku lähituleviku-teemalist ja Päikesesüsteemis toimuva sündmustikuga teaduslikku fantastikat pole viimastel aastakümnetel just palju kirjutatud. Nüüd, kus kosmosetemaatika hakkab pärast nelja aastakümne pikkust paigalseisu taas vaikselt populaarsust koguma, on sellise romaani kirjutamiseks ja sellega populaarsuse saavutamiseks kahtlemata õige hetk.

Maksimumhinnet panemast takistab asjaolu, et romaani tehniline ja füüsikaline pool kisub minu jaoks igavaks, ilmselt on teos suunatud veidi teistsuguste huvide ning teadmistega lugejaskonnale.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis

S. M. Stirlingi ja David Drake'i "The Sword"

Piirdusin pentaloogia kolmanda ja neljanda osa arvustamisel Baasis pelgalt hinnetega, sest tegelikult on selle sarja osi eraldi arvustada suhteliselt keeruline-nagu Avo arvustuses mainitud, on tegu sisuliselt üheainsa (umbes 1600 lehekülje paksuse) pika romaaniga.

Mäletan, et S. M. Stirlingi nime kohtasin ma esmakordselt ühe ammuse Marduse antoloogia lisana ilmunud Indrek Hargla artiklis, milles teda süüdistati räige ameerikaliku elulaadi ja poliitkorrektsuse propageerimises. Niipalju kui ma mainitud autorit lugenud olen, need süüdistused paika ei pea, pigem vastupidi-Raj Whitehalli pentaloogia seisab igasugustest "pehmetest väärtustest" väga kaugel ja seda võiks iseloomustada kui kokteili Asimovi "Asumi"-tsüklist ja Spinradi "Terasunelmast". Ehk siis lugu (sisuliselt massimõrvarist) väejuhist, kes pärast galaktilise tsivilisatsiooni kollapsit Bellevue-nimelisel koloniaalplaneedil iidse superarvuti abiga ja vahendeid valimata keskvõimu taastab, sest arvuti prognooside järgi aitab vaid see galaktilisel tsivilisatsioonil taassündida. (Miks selleks just tugevat planetaarset keskvõimu on vaja, sellest ma aru ei saanudki, aga eks USA autori meelest ilmselt impeerium=kord, progress, heaolu.) Massimõrvad, linnade rüüstamine ja sõjavangide müümine orjaturul kuuluvad muidugi asja juurde... vähemalt muutuvad selliseid tekste lugedes kõikvõimalike sõjakurjategijateks liigitatavate isikute motivatsioon ning mõttemaailm kõvasti mõistetavamaks. Ka Raj Whitehall on ju eelkõige positiivne kangelane ja eks Bellevue planeedil levinud moraalipõhimõtted erinevad veidi meie 21. sajandi alguse humanistlikust mõtteviisist.

Peamine asi, mis hinde minu jaoks alla kisub, on pentaloogia liigne pikkus ja venivus... järjest lugedes tüütas ära, eriti mis puutub monotoonsetesse lahingustseenidesse. Ja kuna lõpp oli niikuinii etteaimatav, polnud sündmustiku täpne jälgimine just kõige põnevam protsess. Nii pika järjestikku kulgeva sündmustikuga teose/sarja puhul ei suuda enamik autoritest minu kui lugeja huvi pidevalt alal hoida ja Stirlingi ning Drake`i näol polnud tegu eranditega. Ehk siis praegusel hetkel valdab mind samasugune tunne, nagu enamasti pikka järjestikku loetud sarja lõpetades-tore oli, veel toredam, et lõpuks läbi sai.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis