Romaan (mille eestikeelne tõlkepealkiri oleks ilmselt "Etüüd siidis", sest tegu on ilmse vihjega Arthur Conan Doyle`i "Etüüdile punases") kujutab endast veidrat segu aurupungist, lodevaristokraatia elust pajatavast 19. sajandi realistlikust/psühholoogilisest kirjandusest, kriminullist ja teismelistele tüdrukutele mõeldud armuloost. Romaani tegevus toimub (aurupungile tüüpiliselt) alternatiivsel 19. sajandi lõpu Inglismaal, kus eksisteerib kõikvõimalik anakronistlik aurupunk-tehnoloogia ja toimib maagia, Suurbritannias on võimu haaranud "auruparuniteks" kutsutavad tööstusoligarhid. Peategelaseks on Sherlock Holmesi nooruke õetütar, kes on ootamatult rändtsirkusest aristokraatia sekka sattunud, lahendab kuulsa onu eeskujul miski teenijatüdruku mõrvajuhtumit, saab kistud auruparunite-vastasessse vandenõusse ja põeb keeruliste suhete pärast kahe noormehega...
Otse välja öeldes on tegu äärmiselt igava romaaniga. Ulmeline osa oleks siin justnagu ainult taustaks, autori peatähelepanu kulub ülipikkadele ballistseenidele, tundlemisele jne. Aristokraatide vegeteerimisest pajatav 19. sajandi kirjandus (nagu Puškini "Jevgeni Onegin") mõjub tänapäeval surmigavalt, käesolevas, 2013. aastal ilmunud romaanis on seda stiili aga üsna täpselt jäljendatud. Ka ei jõua romaani sündmustik õieti millenigi välja, ilmselt jõutakse olulisemate küsimusteni alles järgmistes 500-leheküljelistes köidetes... mis minust küll lugemata jäävad.
Mis hindesse puutub, siis lugemiselamuse eest saaks romaan mult "2", aga iseenesest pole ta ju halvas stiilis kirja pandud, tegu pole lihtsalt mulle sobiva raamatuga (ega soovita ma seda ka ühelegi teisele hardcore-ulmefännile). Autori sõnakasutus on äärmiselt väljapeetud ja mõned lõigud tekitasid lugedes tunde, et olen midagi sarnast lugenud mingist kahesaja aasta vanusest õudusromaanist. Nii et hindeks siis "3" pika miinusega.
