Settingu poolest mõjub käesolev romaan tõesti päris originaalselt-aurupunk, ent mitte mingis alternatiivajaloolises pseudoviktoriaanlikus Euroopas, vaid fiktiivses maailmas toimuv. Justnagu paljud fantasy-autorid, loob ka Wooding omaenda paralleelmaailma, millel pole midagi tegemist meile tuntud reaalsusega, ent haldjate ja lohede asemel kohtame me siin tsepeliinilaadseid õhulaevu, vaimolendite ehk daemonitega mässavaid alkeemikuid ning golemeid, ei puudu ka maagiliste omadustega relvad. Sarnast fiktiivset õhulaevandusele keskendunud aurupungi-maailma olen siiani kohanud vaid Jaapani joonisfilmisarjas "Viimane pagulane". Üldse on Woodingi romaani sündmustikus, kus eksisteerivad kõrvuti süngus, vägivald, sügavad tunded, koomiksilaadne märul ja muud peaaegu klišeelikena mõjuvad stseenid, midagi äärmiselt animelikku. Eesti lugejale tuntud teostest võiks paralleele tõmmata ka Philip Reeve`i liikuvate linnade-teemaliste romaanidega. "Fireflyd" ma näinud pole ja võrrelda ei oska.
Autor on oma romaani peategelaste tegemisi kirjeldanud (peaaegu taotluslikult rõhutatult) klišeelikult, seejuures pole neis endis klišee haisugi, kõik nad on kuidagi keskmistest romaanikangelastest erinevad, kaldudes kohati vat et lurjuslikkusse. Deus ex machina-stiilis lahendusi ei paista autor põrmugi häbenevat ja näib, et need ongi ta eesmärgiks olnud. Lõppkokkuvõttes vastab romaani stiil igati mu maitsele ja temperamendile ning ma ei näe põhjust seda maksimumist madalama hindega hinnata.
