Kuna triloogia teine osa oli vähemalt minu meelest esimesest nõrgem (seda eelkõige tänu Blavatskaya ümber toimuvale karikatuursele ja mõttetule sahmerdamisele romaani lõpus), võtsin "Ekspeditsiooni Kuumägedele" kätte vägagi nõrkade ootustega, mida eelnev arvustus vaid võimendas. Negatiivsed eelaimdused osutusid siiski asjatuiks, kolmas osa meeldis mulle väga.
Minu meelest oli siin põhilisi tegevusliine küll kaks, ühes neist suundus Burton oma kaaslastega ekspeditsioonile Kuumägedele, teises oli sattunud umbes pool sajandit hiljem toimuvasse alternatiivajaloolisse Esimesse maailmasõtta (milles sakslased olid alistanud Suurbritannia ja Briti impeeriumi viimaseks toetuspunktiks maailmas oli saanud väike ala Ida-Aafrikas) ning mõistatas mälukaotusega võideldes ajahüppe põhjuste üle. Erinevalt triloogia esimestest osadest, mis olid keskendunud pseudoviktoriaanlikule Inglismaale, leiab enamik käesoleva raamatu tegevusest aset Mustal Mandril ja romaan meenutab kohati väga mõnd H. R. Haggardi klassikalist seiklusromaani või 19. sajandi reisikirja. Mulle Hodderi hoogne, fantaasiarikas ja detailne stiil meeldib ning ausaltöeldes loeks heameelega veel midagi sarnast. Olgu siinkohal ka öeldud, et tegu oli mu elu esimese e-lugeriga loetud tekstiga.
