Sunday, July 21, 2013

Veiko Belialsi "Kogu maailma valgus"

"Liiga X"

Sisuliselt ainult metakirjanduslikest vihjetest koosnev laast, mis jäi väheütlevaks. Luude ümber olnuks veidi liha ka vaja.

"Taandaja"

Nagu autor mainib, on see laast töötlus Aleksandr Gromovi lühiromaanist "Arvestaja". "Arvestaja", mida päris ammu loetud sai, oli ikka väga hea tekst, ehkki "väärastunud matemaatikust" enam on mulle kõigi nende lugemisest möödunud aastate järel jäänud meelde surmamõistetute odüsseia võõra planeedi soodes. Pärast "Arvestaja" süžee mõningat meeldetuletamist võin öelda, et käesoleva laastu idee oli päris hea ja sellest ka hinne... ehkki siin peale idee suurt midagi polnudki.

"Kardinad"

Tegu pole mitte niivõrd ulmeloo, kui pigem esseevormis arutlusega ajaparadokside üle. Loo idee võib olla päris originaalne, ent mind jättis see tekst suhteliselt külmaks.

"Kogu maailma valgus"

Kummaline lugu salapäraste sündmuste tõttu inimtühjaks muutunud baasist võõrplaneedil ja kahest noorest latiino päritolu ning eri soost baasitöölisest, kes püüavad kaaslaste kadumise põhjustest sotti saada. Sisuliselt on tegu Hollywoodi ulme- ja õudusfilmide kirjandusliku töötlusega, mida tunnistab ka autor, kes on nii labaselt kõlava idee põhjal päris korraliku loo kirjutanud.

"Lohetapja"

Ega siin midagi öelda polegi... Lugu on nii lühike, et ilma puändile vihjamata on sellest võimatu pikemalt rääkida.

"Marss: keskpäev"

Alustaks selle Bradbury "Marsi kroonikate" pastiši arvustust tõdemusest, et ehkki mõistan hiljuti meie seast lahkunud vanameistri olulist rolli ulmekirjanduse ajaloos ja vaieldamatult kõrget kirjanduslikku kvaliteeti, pole ta looming mulle isiklikult kunagi väga meeldinud, kui "Fahrenheit" ning mõned novellid välja arvata. Sentimentaalsus ja süngus kombineerituna mingi rõhutatud poeetilisusega pole lihtsalt minu "tassike teed".

Käesoleval ülilühikesel lool polnud aga üldjoontes viga midagi. Tegelikult võiks ka selle teksti "tuumapungiks" liigitada, sest Marssi kirjeldatakse ju selliselt, nagu see planeet kunagi 1940-ndatel Bradburyle ja teistele ulmekirjanikele paista võis.

"Hirm ja valu"

Küberpunklugu getostunud tulevikulinnast. Autori loomingule omaselt on loo õhustik väga hästi loodud, samas originaalsust siin eriti pole, pigem on tegu sellise klassikalise küberpungi (a la William Gibsoni teosed) stiilse pastišiga. Selles mõttes hästiteostatud lugu.

"Hoia end kullake, hoia end kurjast..."

Järjekordne nö. klassikalise küberpungi pastišš, mis paistab ühtlasi olevat jutusarja esimene osa. Vihjeid William Gibsoni loomingule (kasvõi mõiste "kauboi" kasutamine häkkerite kohta, aga ka vihje virtuaalsetele idorudele) on siin mitmeid, võib-olla on vihjatud ka teistele küberpungi autoritele, kelle loominguga ma tuttav pole. Lähituleviku USA-s asetleidev lugu häkkerist, kes tahab kätte maksta oma lauljast armastatu tapnud ja tolle isiksuse kommertseesmärkidel digitaliseerinud mehele, on stiilselt ning poeetilis-nukralt kirja pandud, samuti on loos klassikalisele teaduslikule fantastikale omast filosofeerimist. Hindeks "4" tugeva plussiga.

"Õiguse raamid"

Ega selliseid sama peakangelase ja tegevusmaailmaga, ent lõdvalt seotud sündmustikuga lühijuttude sarju tänapäeva ulmekirjanikud vist väga palju kirjutagi. Välismaa autoritest meenuvad eelkõige lombitagused kahe maailmasõja vahel tegutsenud kirjanikud Robert E. Howardiga eesotsas. Eestis on selline ajakirjadele ja ajalehesabadele sobilik stiil kummatigi päris populaarne olnud, ka Belialsi stiliseeritud küberpunk-maailmas seikleva häkker Anykey tsükkel on seda tüüpi tekstisari. Käesolevat lugu lugedes meenus Gibsoni loomingust ehk enamgi Lukjanenko "Peegelduste labürint".

Veidi üllatas sõna "kleerik" kasutamise kontekst loos. Kui ei teaks, et autor inglise keelt ei valda, võiks arvata, et talle on sõna clerk (ametnik) meelde jäänud ja ta kasutab seda eesti keeles vales tähenduses.

"Qualetaqua-inimeste valvur"

Tsükli kolmas lugu jäi kuidagi väheütlevaks ja ka seda nauditavalt stiliseeritud küberpunk-õhustikku oli siin vähem kui kahes esimeses loos.

"Esimene laine, viimane laine"

Olles Veskimehe loominguga enam kui tuttav, saan seda paroodialaastu vaid väga heaks ja lõbusaks tekstiks pidada.

Veiko Belialsi ja J. J. Metsavana "Kuldse päikse all me elame..."

Nõukogude teaduslikku fantastika ja tolle riigi iseloomuliku õhustiku üle ohjeldamatult irvitav ning äärmiselt lõbus tekst. Lugu planeedilt Rodina üksildasse uurimisjaama pagendatud joodik-kosmonautidest, kes peavad päästma kindlast hävingust pioneerilaager-planetoplaani "Novõi Artek", peaks küll igale lugejale muige suule tooma. Loo märksõnadeks on 1950-ndate stiilis tulevikutehnoloogia (mille primitiivsust tänapäeva lugeja jaoks on sihilikult rõhutatud), nõukogulik kommunism ja joomarlus. Meenub, et varem on eesti ulmest sarnast õhustikku kasutanud Freyja Ek oma loos "Lennake, kotkad!", ent Belialsi ja Metsavana loodud tekstid (mida nad aurupungi eeskujul tuumapungiks nimetavad) paistavad vähemalt esimese loo järgi kõvasti humoorikamad olevat. Võimalik, et ma ei saanud kõigile tekstis sisalduvatele vihjetele pihta, sest enamike sõjajärgsete eesti keelde tõlgitud nõukogude ulmeautorite (nagu Martõnov ja Kandõba) lugemist on mul siiani vältida õnnestunud.

Veiko Belialsi ja J. J. Metsavana "Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel"

Loo pealkiri vihjaks justkui ühele Ursula K. Le Guini tekstidele, ent sellega sarnasused mainitud autoriga ka piirduvad. Loo "Kuldse päikse all me elame..." eellugu pajatab sellest, kuidas Rodina-taoline jabur maailm üldse sündis. Pikemalt ei tahakski loo sisust rääkida, kes tahab, loeb ise.

Nagu Belials sissejuhatuses mainis, on huumorit selles loos kõvasti vähem, kui "Kuldses päikses", samuti on tekst kohati süngem ja verisem. Juttu lugedes tundus kohati, et hinne on kusagil "3" ja "4" vahel, ent lõppmulje oli hea ning seega pälvib see tekst maksimumhinde. Igapäevases vestluses (pseudo)kommunistlikke loosungeid kasutavad tegelased esinevad ka käesolevas tekstis. Millegipärast meenus mulle Philip Reeve`i "Surelikud masinad"-fiktiivseid ja tehistingimustest põhjustatud ideoloogiaid järgivate fanaatiliste gruppide omavaheline arveteklaarimine, noorte armastuslugu ning sellest kõigest põhjustatud katastroofiliste tagajärgedega madin...

"Oleks võinud ju ka hullemini minna"

Järjekordne Rodina-teemaline jabur lugu, sedapuhku esitatud raamjutustusena. Teksti lugedes oli tunne, et see võiks pärineda Sorokini või Pelevini sulest. Nõukogude süsteemi kõrval saab siin oma koosa ka kontseptuaalkunst. Kohati päris lõbus lugemine, hindeks "4" väga tugeva plussiga.

"Kes minevikku ei mäleta..."

Veel üks tuumapungilik lugu vihjetega Nõukogude süsteemile, ehkki Rodinat ega isegi vene nimedega tegelasi seekord mängu ei tule. Lugu on liiga lühike, et selle sisust siin pikemalt kirjutada.

"Aeg liigestest on lahti..."

Oma üllatuseks avastasin jutukogust ka ajarännu-teemalise ulmenäidendi. Minu meelest on tegu Belialsile väga ebatüüpilise tekstiga, mis sisaldab pigem Tarlapi loomingule iseloomulikke elemente-tegevuskohaks täpsustamata riik ja tugev kriitika tänapäeva ühiskonna ning eriti poliitikute suhtes. Tekstina loetud näidendi arvustamine on muidugi juba loomult veidi mõttetu tegevus, kuna tegelikult on teos ju mõeldud teatris vaatamiseks.

Veidi kummastavad olid näidendis esinenud vihjed tõelisele ajaloole, täpsemalt nende vihjete ebatäpsus. No kuidas sai Inglise kuninganna Elizabeth I surm või ellujäämine mõjutada renessansi, mis algas mitu sajandit varem Itaalias? Samuti ei viinud inimkonda hävingu äärele mitte Sigade lahe lahing, vaid hoopis sellele järgnenud Kuuba raketikriis. Või olid need eksimused tekstis taotluslikud?

"Seal, kus voolab valgus"

Unenäoline ja absurdne lugu mingist maa-alusest maailmast, kus valgus kujutab endast surmavat ohtu, seda saab püüda pudelisse ning kasutada relvana, tegutsevad "varjaagideks" kutsutud hiidrotid, jne. Tekst peaks vist otsapidi teaduslikuks fantastikaks liigituma, sest tegu on tekstinäitega Belialsi "fantasyt ja õudust mittesisaldavast" kogumikust. Praegusel kujul ei saa loole "kolmest" kõrgemat hinnet panna.

"Janitšaride sõda"

Pean tunnistama, et nii halba lugu poleks ma sellest suhteliselt heal tasemel kogumikust küll oodanud (kui varem "Täheajas" ilmunud "Seal, kus voolab valgus" välja jätta). Esiteks-loo idee olnuks originaalne vast aastal 1948. UFO-de inimröövid ja tulnukate invasioon... Midagi sellist ootaks ehk mõnest tobedast Hollywoodi ulmefilmist, aga mitte ilukirjanduslikust tekstist. Teiseks-lugu oli sisuliselt lõpetamata. Eesti küberkaitsjate sissetoomist potentsiaalsete maailmapäästjatena ei hakka parem mainimagi...

"Kes valvab tuult, ei saa külvata"

Lugu isoleeritud inimeste kolooniast võõrplaneedil, kus tuulehood võivad inimesi kerge vaevaga tükkideks rebida. Idee oli päris hea ja ängistav ning lootusetu õhustik korralikult loodud.

"Kohvi, söör?"

Töötlus Clarke`i romaanist "2001: kosmoseodüsseia", milles Bowmani ja HAL-i edasist saatust kirjeldatakse veidi teisiti kui Clarke`i loomingus. Mulle sellised nostalgitsevad ja "vanade heade aegade" järele õhkavad tekstid väga ei meeldi.

"Nokturn kahele klahvile"

See lugu on siis klassikalise SF-i laadis... Kirjanduslikus mõttes mitte kõige värvikam, peamine rõhk on ideel, aga see idee on hea. Strugatskite progressorid on mulle mõistagi tuttavad, ent Lukjanenko regressoritest kuulsin inimesena, kes ei valda vene keelt ilukirjanduse lugemiseks piisavalt heal tasemel, esmakordselt. Loo hindeks "4" tugeva plussiga.

"Mees, kes päästis Maa"

Sünge lugu kaugest tulevikus, kus inimestega asustatud universumis toimub midagi zombi-apokalüpsise laadset ja ainsaks võimaluseks selle levikut pidurdada on inimasunduste täielik hävitamine. Loo keskmes on toimuvaga seotud eetilised probleemid ja valikud.

Kogumiku arvustused Ulmekirjanduse Baasis

Tuesday, July 2, 2013

Siim Veskimehe "Lõputu juuni"

Lähitulevik. Marsi Suure Näo piirkonnast hakkavad Maale lendama salapärased tünnid, mis osutuvad kaugetes tähesüsteemides asuvatele planeetidele avanevateks "täheväravateks". Valitsused tõkestavad inimeste juurdepääsu tünnidele, ent Marsilt leitakse ka muistse tsivilisatsiooni jäänused ja sealt smugeldatakse Maale salapäraseid kristalle, millest omakorda saab "täheväravaid" kokku panna. Algab kaugete planeetide koloniseerimine. Romaani sündmustik keskendub eesti entusiastidele, kes pärast Marsil-käiku ja kristallide hankimist ühe planeedi hõivavad, selle Taaravallaks ristivad ning seal eestlaste natsionaal-libertaanliku koloonia loovad. Selle umbkaudu juura-aegse looduse ja sooja kliimaga planeedi ümber romaani tegevus valdavalt keerlebki. Ehk siis "Kuu ordu" rahvuslikus soustis.

Selle romaani kohta kehtib paljuski see, mis enamiku Veskimehe teoste kohta. Võõraste maailmade ja kohati ka madina kirjeldused on päris head, dialoogid ning psühholoogiline pool aga väga nõrgad. Autori looming, kes ennast pidevalt kordab, läheb pikapeale paraku järjest tüütumaks. Ideoloogia... Jah, üldjoontes võib sellega nõustuda, samas ei suuda autor erinevalt näiteks Heinleinist oma utoopiaühiskonda nii sümpaatseks kirjutada, et seal ise elada tahaks. (Pigem tekkis küsimus, et mis mõte on mingi rahvusgrupi esindajatel rännata välja hõredalt asustatud maalt nagu Eesti veel hõredamalt asustatud kohta, et seal põllumajandusega tegelda? Sest seal on soe ilm ja alkoholi saab öö läbi kätte? Pole troppidest poliitikuid? Minu meelest olid sellel peakangelasel Hainil ettevõtmise juhina enam-vähem füüreri volitused, nii et viimane punkt on kaheldav.)

Romaani pealkiri vihjab muidugi Liisi Ojamaa luuletusele "Lõputu juuli", mis on mulle tuttav eelkõige Anarchi laulu kaudu, ja eks siin raamatus kohtab ka reaalsete isikute pealt mahakirjutatud tegelasi. Ojamaa luuletuse õrnatundelisest ja poeetilisest stiilist jääb Veskimehe looming muidugi väga kaugele.

Arvustused Ulmekirjanduse Baasis